Õudus on ainuke ulme alamžanr, mille nimes sisaldub emotsioon, mida lugeja peaks justkui lugedes tundma. See annab võimaluse žanri kallal ilkuda, sest kes - eriti täiskasvanu - siis raamatut lugedes ikka õudust tunneb; närvid korrast ära või? Tegelikult ei pea õudust lugedes õudne olema ja enamasti otsib lugeja ikka sama mis teisi ulmeliike lugedes - põnevust, meelelahutust, põgenemist igapäevamuredest. "Mr George and Other Odd Persons" on hea näide mitteõudsest õuduskirjandusest: domineerivateks tunneteks on hoopis kaastunne, nukrus, hoolitsus lähedaste eest ja kättemaksurõõm. Just sellele kättemaksurõõmule tuleks eriti tähelepanu juhtida, sest peaaegu kõigis lugudes ulatud hauataguses ilmast elavate maailma kellegi karistav või kaitsev käsi, mis ühel või teisel moel maksab kätte tehtud ülekohtu eest või kaitseb kedagi, kes on jäänud õelusest pakatava kurja inimese meelevalda. Peaaegu iga loo alguses on aru saada, kellel lõpuks halvasti läheb, sest tegelased jagunevad selgelt headeks ja halbadeks. Üldse on suur osa lugusid ettearvatava lõpuga, lihtsad ja traditsioonilised. Ja lühikesed.
Jutus "Blessed Are the Meek" on negatiivseks tegelaseks võõrasema, kes õelutseb oma võõraspoja ja äia kallal. Poiss leiab aga mere kaldalt araabiakeelsete kirjadega pudeli. Vanaisa pakub poolnaljatades, et selles on džinn, kes täidab esimese soovi, mis pudeli avamisel öeldakse. Nagu arvata on, tuleb see soov võõrasema kohta ja pole mitte heasoovlik.
"The Tsantsa in the Parlor" räägib kuivatatud inimpeast, mille Lõuna-Ameerikasse seiklema läinud jõhker tüüp oma onule otsekui suveniiriks saadab. Peale peade otsastlõikamise on vennapoeg õppinud indiaanlastelt aga muudki, näiteks musta maagiat. Otsast lõigatud pea on saanud ülesande vanamehel kõri läbi närida. Kurjategija jõuab aga Inglismaale onule külla enne, kui inimpea käsku täitma hakkab, ja loomulikult langeb ise omaenda tembu ohvriks.
Hingekraapivalt nukratooniline on jutt pealkirjaga "Alannah". See on lapsehoidja ennastsüüdistava tooniga jutustus ühest poisist, kelle pole mängukaaslasi, ja keda tema vanemad mõista ei suuda. Pere on üürinud maja, mille õuel asub tiik. Poiss käib tiigi ääres kellegagi rääkimas ja väidab, et seal elab tema sõber Alannah. Vanemate silmis on see lihtsalt valetamine, aga lapsehoidja saab teada, et tiiki on uppunud maja kunagine omanik, naisterahvas, kes tahtis väga lapsi, aga ei saanud. "Alannah" erineb teistest lugudest seetõttu, et on ainuke, mis pole õnneliku lõpuga - teispoolsusesse läheb sümpaatsena kujutatud tegelane.
Kogumikus on üle keskmise palju lastest tegelasi, kes oma vanuse ja vanemate kaotuse tõttu peavad taluma ülekohut. Üks selline jutt on "Balu", kus isa kaotanud 10-aastane poiis peab kolima tädi juurde ning taluma veidi vanema tädipoja ülbitsemist. Eriti häirib tädipoega uue kostilise kass Balu, kelle isa oli toonud pojale Egiptusest. Väidetavalt on kass vanem kui kõik teised kokku, vanem kui Ameerika - ühesõnaga midagi väga erilist. Kui tädipoja jõhkrutsemine muutub talumatuks, aitabki Balu oma peremehel ülbikust vabaneda. Meeldejääv lugu.
Loo "Miss Esperson" nimitegelane on üks vanadaam, sümpaatne ja sõbralik, keda aga ümbruskonna neegrid miskipärast väga kardavad. Silmanähtavat põhjust selleks ei ole, sest erinevalt enamikust suhtub ta mustanahalistesse hästi. Aga ta on elanud Lääne-India saartel ja räägitakse, et õppinud seal maagiat. Selgub, et juttudel on alust, aga vanaproua kasutab seda ainult äärmisel juhul ja ainult headel eesmärkidel. Selleks heaks eesmärgiks on kaitsta naabermajas elavat poisikest, kes on langenud võõrasema tagakiusamise ja isegi otsese tapmiskatśe ohvriks. Nii et ühel päeval ei pea preili Esperson enam vastu ja palub poisil tuua mõni võõrasema juuksekarv...
Loos "The Blue Spectacles" on keskseks teemaks pealkirjas nimetatud iidsed prillid, mille üks kollektsionäär saadab enne oma surma postiga sõbrale. Värisev käsi kirjutab aga sõbra nime segaselt ja prillid satuvad hoopis vale inimese kätte. Tiibetist pärid prillidel olevat maagilisi omadusi - nimelt ei mõju need hästi inimesele, kes pole lõpuni hea loomuga. Nimelt näitavad nad nende kandjale siis mingeid episoode varasemate inkarnatsioonide halvimatest hetkedest. Kuna prillid satuvad eneskõllase naistemaia advokaadi kätte, kes need Mardi Grasi karnevaliks ette paneb, siis jääb lugejale vaid mõistatada, kuidas täpselt see valus lõpp tuleb.
"Mr George and Other Odd Persons" on ilmunud kirjastuselt Arkham House 2500-lises tiraažis.