Imelik lausa mõelda, et see lühiromaan varsti juba veerand sajandit vana on. Seda just seepärast, et käsitleb ta üsna praegusaja moodsa kosmoseooperi ainest - päikesesüsteemi hõlvavat lähituleviku inimkonda. Täpsemalt toimub tegevus Asteroidide vöös asuval tehiskaaslasel ning peateemaks on siingi Maa asunduste poliitiline ja majanduslik iseseisvumine.
Samas on tekst kirjutatud siiski selgelt kosmoseooperi ameerika-traditsioonis, mitte sünkmorne toone, vasakpoolset poliitikat ja ühiskonnakriitikat täis briti laadis. Samas pole Steven Gould kindlasti miski äärmuslik libertariaan ja heinleinjugendi rühmaülem. Pigem väljendab ta siingi teoses sellist mõõdukat rajamaa-ideoloogiat ja kritiseerib üksjagu korrumpeerunud bürokraatiat ja poliitilisi süsteeme.
Lühiromaani peategelasteks on Vöölinna ÜRO haldusvõimu endine juht Anita Moss, kes võtab uurida ühe tööstussaladuste varguse juhtumi, mis talle peatselt ka mõrvaloo uurimise kaela toob. Anita Moss ja tema noor abiline Boo Bailey on üks-ühele kosmoseasundusse peegeldatud Nero Wolfe ja Archie Goodwin. Kuigi Anita on naine, jah. Gould ei varjagi seda inspiratsiooni, pigem on see pastiši ja hommage`ina välja mängitud lugu. Politseiülem Voslovi kanda jääb inspektor Crameri tänuväärt roll.
Tööstusspionaaži ja mõrva uurimine antakse edasi Bailey minajutustusena, tema tähelepanekud ja kommentaarid, dialoogid Anita jt tegelastega olid üks-ühele Archie Goodwini omad ja panid mind päris sageli Rex Stouti vääriliselt naeru kihistama. Ei pea vist mainima, et tehnoloogiavarguse ja mõrva taga on tegelikult kolonistide iseseisvumissoov ning üsna palju tundub siit tekstist olevat šnitti võtnud Peter F. Hamilton, kui ta kümmekond aastat hiljem kirjutas mõrvaloo Jupiteri ümber tiirleva tehisasunduse iseseisvumisest, milleks tarvitatakse uuest kolooniast leitud ressurssi, mida emamaa eest varjatakse. Skeem on "A Second Chance at Edeni" puhul täpselt sama. Kuna mulle meeldivad nii Rex Stout kui karm koolkond, siis ma siin probleemi ei näe.
Uuel sajandil on Gould vist veidi kuulsamaks saanud ulmefilmi "Jumper" aluseks oleva romaani autorina... Minu siinne kokkupuude kirjaniku loominguga pärineb siiski eelmisest sajandist, kui tema tekste võis enim leida klassikalise tõsiteadusliku fantastika ajakirjast Analog. Käesolev lühiromaan ilmus esmalt reaganite Jim Baeni paperbackajakirjas New Destinies ning seejärel reaganite Jerry Pournelle`i antoloogias "The Endless Frontier III: Cities in Space".
Mõned päevad tagasi sai Steven Gould 55-aastaseks ning möödus 99 aastat Ronald Reagani sünnist. Just tema ajal said alguse või tubli hoo sisse paljud kosmose-initsiatiivid, mida praegune sotsialistist, demagoogist ja populistist president usinalt järjest ära tapab! Sic transit...