Et koostaja on Mario Kivistik, kes on ka ööajakirja «Mardus» mastermind, siis on see ootuspäraselt õuduskogu. Täpsemalt tondijutud, mida küll antud köites kummitusjuttudeks (vt. ka M. R. James «Kummitused nukumajas») nimetatakse.
Algab raamat eessõnaga, mis on ka väljaande kõige ilgem tekst. Tõsi siin puuduvad faktivead, mis eesti ulmeteemalises nonfictionis sedavõrd tavalised on. Häirib pigem toon... lugejale hakatakse vabandama, et ka see on kirjandus ning loetakse üles hunnik kõlavaid nimesid tavakirjandusest, kes tondikirjandusele lõivu on maksnud.
Tahakski öelda, et raamatu hinne on 4+, viiest jääb midagi puudu. Ka oleks võinud selle igeriku eessõna asendada autorite tutvustusega, selge on ju et enamikest neist me niipea enam miskit ei kuule. Sedavõrd marginaalsed kujud ju.
Väike vahemärkus: BAASis on mitmed autorinimed kirjutatud pisut teisiti, kui on nad raamatus. Juhindusin sellest, kuidas KIRJUTATAKSE neid nimesid tegelikult!
Raamatus oleks võinud rohkem kuulsamaid tegijaid ja jutte olla, kasvõi mõni nendest kellele eessõnas viidati. Selles paksus tondijuttude kogus, kust enamus jutte tõlgiti oli üsna palju häid jutte. Ka oleks võinud rohkem pikemaid lugusid olla, mingil hetkel hakkasid need lühikesed (ning pisut pinnapelsed) tekstid väsitama. Ka olid ühel ja samal teemal lood (näit. kummitavad majad) kõik ühte punti pandud. Kuigi lugesin kogu tempoga üks jutt päevas, hakkas see siiski väsitama.
Võimalik, et see on vaid minu snooblik urin, aga ma avaldangi siin ju OMA arvamust. Soovitan lugeda kõigil, kes õudus(ja iseäranis tondi)juttudest lugu peavad ning mul on tõesti hea meel, et säherdune raamat ilmus.
Minu meelest on see («Marduse» kõrval) Mario Kivistiku teine väärikas samm eestikeelsel ulmemaastikul!