(antoloogia aastast 2003)
eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 2003 (Mardus)
1-2 Rudenko ja Dozois
3 Chetwynd-Hayes
4 Orlau
5 Cain
6 Berg
7-8 Simpson, Belials
Caini ja Orlau etnohorror koos Belialsi "Valdjate anniga" moodustavad nagu omaette grupi, kõik kolm teksti on temaatiliselt sarnased. mõningase üllatusena tuleks Orlau jutt nendest esile tõsta. Kui etnohorrori puhul on selleks "etnoseks" eestlased, ei paku jutt mulle üldjuhul tõsist pinget. No Eesti on ju teada - kus on siin need nõiad, nõia õpilased, üleloomulikud sündmused... ei ole ju. Sündmuste viimine Aafrikasse, Lõuna-Ameerikasse, Kagu-Aasiasse või muusse eksootilisse kohta annab minu puhul kujutlusele rohkem ruumi. Teadagi... loodusrahvad, side iidsete jumalatega, loodusega... Mingil Uisomäel elavad suure tõenäosusega hoopis tavalised rumalad maainimesed, mis kuradi maagia, ussid, jne. Siiski pole kolm nimetatud teksti läbikukkumised, vaid keskmikud, kus Cain kõige nõrgem ja ka Belials jääb "dame noire´le" alla...rahuldav ruumitäide.
Ise kiidaksin hoopis Bergi, kelle järjekindlus tegudemehest-macho teemal on sümpaatne. Ja see pole mingi loll järjekindlus, isegi siis, kui Berg tõesti ei oska muust kirjutada. Isegi tõsimeelse SF-miljöö (mis mulle üldiselt ei istu) võib andeks anda.
Simpsoni jutt on vaimukalt kirjutet, end sumbub eikuhugi. Chetwynd-Hayesele võiks eraldi võttes nelja panna, jällegi (tugevamapoolne) keskmik, aga ei midagi erilist. Boris Rudenko - mulle täiesti võõra nime - esmatutvustus annab lootust, ent lõpp oli etteaimatav ja ühe jutu põhjal ei tasu vist ka palju järeldada. Kui eesti keelde tõlgitakse, loen teda veel, muidu mitte.
Dozois tekst oli välisautoritest kõige huvitavam, ent kaugel igasusgusest katarsise tekitamisest ja viite ei saa ka tema. Aga jutul on olemas põhiline, mis ühel jutul peab olema - efektne lõpp.
Kummalisel kombel tekitas antoloogiast kõige rohkem huvi hoopis Hargla "provokatiivne" essee ja ilmselt tuleb võimaluse korral autoriga ka teemal mõtteid vahetada. Ent sellisel juhul ei kavatse ma minna liimile, kus kirjandus ja maailmavaade pannakse ühte patta. Tundub, et IH põhiline soov on olnud - kas teadmata või teadlikult - väljendada teatavaid poliitilis-maailmavaatelisi ideid, aga "Marduses" oleks seda kohatu teha, kui see poleks kuidagi seostet ulmekirjandusega.
Eelnev l6ik laienes k6igile antologiseerijatele, mitte "Vaade pimedusse"`le eraldi. Mis k2esolevasse puutub, siis ei k6iguta minu kiitust ka siin miski, ehk oleks ju v6inud olla rohkem v2lisautoreid, aga noh, kirjastus6igused ja t6lkimine ja nii edasi ja nii edasi.
Eraldi t6staksin esile isand Hargla "provokatiivset" esseed. Nagu ka eelarvustaja tahaksin minagi sel teemal m6tteid vahetada, ehkki tundub et meie arvamused ysna yhte suunda kipuvad minevat.
"Vaade pimedusse" on v22rt hinde k6rgeimat m22ra ja koostajale 6lalepatsutamist ning v2hemalt paari 6lle v2ljategemist.
Kui halvad asjad kõigepealt, siis Simpsonile seltsiks paneks alla 7-8 kohale Belialsi asemel avaloo "The Elemental". Uurisin lugemise järel uskumatusega kirjutamisaastat ja kontrollisin, et ega sajandiga eksitud ei ole - selliseid pisut imbetsilseid tondijutte kirjutati üleeelmisel sajandil. (Iseküsimus on see, et ma ei ole kunagi aru saanud, milleks neid kirjutatakse; selliseid räägivad veel 12-13-aastased pimedatel laagriõhtutel, olgu, saan aru, aga suurem osa inimestest saavad ju kunagi täiskasvanuks.) Pegasuse kabjahoop pähe osutus vist puhtkliinilises tähenduses liiga tugevaks, kui tüüp ei suuda muud välja mõelda, kui muidu ehk isegi seeditav koll lõpuks käegakatsutavana mööda treppi tulla trambib... Ja üldse - ka selle tegevuse peaks Inglismaa asemel näiteks Veenusele viima - usutavam, isegi Veenuse tingimusi arvesse võttes :-(
Rudenko oma on vist selle kogumiku parim lugu. Dozoisi jutu puhul aga ei saa mina aru isegi selle seosest ulmega. Jutt on kirjanduslikult tasemel, mis tõepoolest sellel teljel eristub "meie" omadest, kuid järjekordne oopus teemal `Kuidas Jobul Katus Ära Sõidab` jätab täiesti külmaks.
Orlau ja Caini lood on milleski tabamatult sarnased. On üks suund Eesti tänapäeva kirjanduses (mitte ainult ulmes), mille puhul tunnen vaimset meeleheidet ja ootan vaid, kuni see üle läheb. Olen seda nimetanud solgi-ja-soolikaromantikaks; mingid lootusetud väärakad killivad üksteist läga, ilguste ja rõveduste keskel. Kirjutada te juba oskate; "kaka" öelda olete ka saanud; nüüd peaks ehk natuke mõtlema ja midagi kirjutamisväärset paberile panema?
Siis veel LRB-st. Ka minule on sümpaatne, kuidas ta väärikalt, end teistest segada laskmata oma asja ajab. Vähemasti sellises kogus ja koguses eelistan ma teda lugeda mõne järjekordse põlvkond-paar tagasi kirjutatud keskpärasuse asemel. Muidugi on kohati naljakas, kuidas ta tõsimeelselt SF-tausta kirjeldab, kuid isegi selle võib teatud nostalgiapuhangus andeks anda - on see ju täpselt see maailm, kust pärit kasvõi Star Warsi mõjuvad kaadrid - kosmoselaevad tõusmas või laskumas eksootilistele planeetidele...
Kokkuvõttes tahaks MK-d kiita - oli hea lugeda. Ütleks vaid, et julgemalt võiks seda nö "marduse-liini" ajada, st publitsistika, arvustused jmt on seal täiesti omal kohal.
Panin tähele, et osad arvutajad on öelnud umbkaudselt tabelina, milline lugu meeldis rohkem ja milline vähem. Eks teen siis endale ka sellise tabeli, mis täielikult põhineb minu maitsel ja ma ei loodagi,e t keegi seda pooldab!
1 Orlau(arvestades teisi jutte on see vist kõige parem)
2 Rudenko(kohe oli tunda, et parem kui mõnigi teine, kuid siiski ei meeldinud see mulle sama palju, kui Orlau)
3 Hayes(saab teise koha, kuna on nati kõrgem, kui teised raamatus olevad jutud)
4 Simpson(see tundus vahepeal mingi naljana, siis aga tõsisena; parem kui mõni teine)
5 Berg(kuigi ta jääb kindlaks oma machokangelastele, oli see lugu täitsa loetav)
6 Cain(ei meeldinud, kuid vähemalt oli jutt olemas!)
7 Dozois(kuigi teksti hindasin kõrgemalt, kui Caini lugu langeb see siin madalamale, kuna kokkuvõttes on jama).
Mis aga kõige nõmedam selle antoloogia juures oli oli Hargla "provokatiivne" essee. Seda lugedes tuli haigutus lausa sunnitult peale. Mitte ei saa aru, et miks see jama sinna topiti? Võib olla mõeldi, et mõni tobuke poes vaatab selle raamatu sisukorda, märkab, et " Ohoo! Hargla ka sees!" ning ostabki raamatu ära, kuna nägi nii kuulas kirjaniku nagu Hargla nime?! Ma usun, et seda esseed pole mõtet lugedagi ja võib rahulikult vahele jätta - selle lugemata jätmises ei kaota midagi!
Üks kommentaar tagakaanelt: "Tõtt-öelda on tegemist üllatavalt hea jutukogumikuga." Minu kohta vastaks sellelt tõele, et see jutukogumik oli minu jaoks tõesti üllatav! Üllatavalt halb nimelt! Ootasin midagi paremat. Võib olla, et isegi lootsin midagi paremat. Aga eks eksimine olegi inimlik...
Mõlemad lood on sarnased oma idee poolest. Õpilane peab selleks, et teda teiste sekka vastu võetaks, tegema midagi, millest ta ise arvab, et seda ei hinnata. Nad mõlemad peavad "Vaatama Pimedusse" selleks, et jõuda oma arengus uuele tasemele. Minu arust on seda teinud ka Orlau ja Belials ise :)
