Kasutajainfo

Mario Kivistik

15.06.1955-

  • Eesti

Teosed

· Mario Kivistik ·

Retk hämarusse

(antoloogia aastast 2003)

eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 2003 (Mardus)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.083
Arvustused (12)

Selles, et olen värske "Marduse" esmaarvustaja, võib näha nii komplimenti Mario Kivistiku viimase perioodi toimetajategevusele kui illustratsiooni BAASi üleüldisele allakäigule.

Antoloogias on seekord vaid kolm juttu, see-eest on kõik pikemapoolsed, samuti on tähelepanuväärne, et vist esmakordselt sarja ajaloos pole raamatus ühtegi õuduslugu.

Numbri kaks tõlkelugu on suurepärased tekstid ja pakuvad ehedat lugemisrõõmu. Näib et "Marduse" tõlketoimetus on lõpuks jalgu alla saamas ja loodetavasti see protsess tulevikus jätkub.

Mis puutub kelmidesse ja kangelastesse, siis esmamulje on, nagu oleks Lew R. Berg ja Siim Veskimees Karen Orlau nime all suled ristanud, sedavõrd ilmetu ja konarlik on see tekst. Ühel hetkel on autorikollektiivile meenunud, et naiskirjanikuna esinetakse ja siis on käigu pealt kahele tegelasele soolõikus tehtud ja lõppu kokkuvõttev stseen lisatud. Ilmselt teen ma siin siiski Bergile liiga, ta on enamaks võimeline, sest süzhee poolest on antud juhul tegu pigem mingi "tooge-mõõk-ära" fantasymängu üleskirjutusega. Püüdest tegelastele mingit hinge sisse puhuda jääb meelde vaid ülemäärasest killurebimisponnistusest rikutud dialoog. Orlau katse fantasyzhanris midagi pikemat kirjutada väärib tunnustust, paraku on esimene katse aia taha läinud ja oleks võinud sahtlisse jääda.

Muidugi on Orlau lühiromaani õnnetuseks olla ilmunud kahe tugeva teksti vahele pakituna, aga viimatimainitud on ka sada korda lugejasõbralikumad tekstid, kaotamata sellega kübetki oma suurusest.

Arvustusterubriigis torkab silma hiiliv auditooriumist võõrandumine. Pikemas programmilises artiklis analüüsib Mario Kivistik ulme ja ulmekirjanduseks nimetatava kodumaise kirjanduse vahekorda 2002. a. saagi baasil, leiutab käigu pealt uusi termineid (laud-, kaus-, näivulme ja mida kõike veel) neid õieti defineerimata ja tulemuseks on udujutt, mille korduv lugemine mõjub laastavalt vaimsele tervisele. Raul Sulbi arvustus Veikko Vangoneni jutukogule aga on vist algselt "Loomingus" avaldamiseks planeeritud, selle oleks võinud kirjutada vabalt valitud pealiskaudne peavoolu literaat ja arvustatavast teosest sunnib ta paraku suure kaarega ümber käima (mis tõenäoliselt ei olnud arvustuse kirjutamise eesmärk).

Nii et antoloogias on nii head kui halba, aga pikemas perspektiivis jääb siiski rohkem meelde tõlkelugudest saadud nauding, seega 4+.

Teksti loeti eesti keeles

Loodetavasti ei loobu "Mardus" täielikult lühijuttude avaldamisest - lühijutud on ju ikkagi selle antoloogiasarja leivanumber. Kust mujalt lugeda eestikeelset lühihorrorit? Praeguse trendi jätkumisel võiks sari varsti pillid kotti panna ja "Salasõna" jätkata lihtsalt oma teist liini pidi.

Siiski ei kurda ma väga "Retke..." sisu üle. Kaanel reklaamitud "tipplugu" peaks küll pigem Kaluginile, mitte Martinile viitama. Ise küll "Liivakuningatele" Hugot ega Nebulat ei annaks. Ehk veidi üle keskmise tekst, ehk mäletan ta sisu ka veel aasta pärast, aga midagi erilist ta küll ei ole. Selle eest "Mona Lisa" puhul tuleb vaid kadestada autori fantaasialendu, lausa põnev lugeda. Orlau pikem jutustsus on aga liiga tihe, et seda nautida ja ma pole ka muidu suur fantasy-sõber. Nimede, sündmuste ja suhete rägastik ei tekita tervikpilti sellest maailmast. Näib, nagu võinuks "Kelmidele..." eelneda teine vähemalt sama pikk tekst, kus oleks rahulikumalt tegelaste ja nende liigikaaslaste kombed ära seletatud. Praegune jutt ajas lihtsalt pea paksuks. Viga võib muidugi ka minu peas olla.

Kivistiku teesid ulme liigitamisest näivad esialgu küll õiged olevat, kuid usun, et näiteks toodud teoseid üle lugedes võiks ka põhjendatult vastu polemiseerida. Kokkuvõttes - keskmise taseme "Mardus".

Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu tasemel kogumik. Tõlkejutud on paremad kui tavaliselt. Kalugini jutus on mõned häirivad momendid sees, kuid ei ole vist mõtet pisiasju ette heita. Tervikuna päris hea ja põnev. G. Martini Liivakuningad on juba klass omaette. Barkerile iseloomulik ilge värdjas peategelane kaasa tundma ei kutsu, aga jutt on see-eest super.

Nagu Marduse tavadele kohane, on ka sel korral kaante vahel kohustuslik prohmakas. Orlau lühiromaan on kõike muud kui hea ja huvitav. Minu arvates oleks ta võinud selle arvutimängu-referaadi kenasti HDDsse saata. Sealsed friigid rõõmustaksid ja kiidaksid lõputult. Lool pole ei tegu ega nägu (kui lugedes paar lehekülge aeg-ajalt vahele jätta, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Teistkordsel lugemisel on jutt veel halvem kui enne!). Selline ülejala kirjandus liigitub kenasti sinna Soobli loo kanti (kuigi, viimane oli lausa klass omaette. Orlault poleks nii niru asja küll oodanud).

Muud arvustused olid sedakorda asjalikud. Kivistiku piiritluskatsetust on küll huvitav lugeda, kuid vaikselt hakkab juba nalja tegema selle ulmekirjanduse uute ja uute terminitega raamistamine. Aga sellest Riid juba rääkis.

Abel Caini “diskursus” on küll vähe iganenud. Kõike seda oleks saanud ka ilma Straussi ja Todorovi tüütamata kenasti ära öelda. Pealegi ei leia binaarse vastandamise (ja muud) teooria(d) enam kirjanuses sugugi nii laia kasutuspinda. See oli rohkem iseloomulik müütidele ja pärimustele ja sedasorti arhailistele asjadele. (Kui vaadata Algernonis ilmunud Habichti artiklit, siis on seegi kitsasse ringi kuuluv A-B, mis leiab peamiselt rakendust muinasjutu-, seiklus- ja fantasy kraami valdkonnas) Kaasaegne kirjandus saadab igasuguse iganenud strukturalismi seenele ja teeb mis tahab. Cainil on huvitav lähenemine sellegipoolest.

Kokkuvõttes igati kobe kogumik. Hindaks meelsasti viiega, ent Orlau soust, mis kolmandiku kogumikust enda alla haarab, kisub hinde kahjuks 4 peale.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, ei hiilga originaalsusega. Hinde osas.

Ilmselt mitte ka arvamuse osas. Kui ma mõtlesin neile kolmele jutule, olles just lõpetanud suurepärase Martini, siis kerkis mulle silme ette pilt kahest mäest, mille vahel on kuristik. Jah. Nii ma seda juttude osa näengi. Paraku. Ja ma ei saa aru, miks pagana päralt oli vaja kuristikku? Et esile tõsta niigi hääd lood? Võimalik. Aga miks rõhutada nende ülimuslikku olemust halva asja taustal.. jääb mõistatuseks. On aga kehva loo autorile solvav, mu meelest. Ei ole vaja alati ja iga hinna eest sellist kraami sisse toppida. No olgu, eesti oma autor ja puha. Kuid ikkagi.
Tahaks kangesti ühe lapsepõlve lemmikraamatu tegelase järgi teha: at-at-at!

PS. Kui ma oleks esimestena lugenud antoloogia esimest ja kolmandat juttu, ei oleks Katz nii kergelt pääsend.. Natuke solvav on, et selline jutt on kahe superhea asja vahel. Lugeja petmine vms.

Teksti loeti eesti keeles

Vähemalt sama hea, kui seda "Halli hordi tulek" oli. Ainus asi ehk mida ette heita on see, et lugusid oli vaid kolm ja mitte rohkem. See eest oli tegu kopsakamte ja vähemalt t6lkeautorite hulgast valituna ka heatasemeliste lugudega.

Ei ole n6us nendega, kes "Kelme ja kangelasi" mutta materdavad. Sel on olemas omad vead ja neist olen ma pikemalt kirjutanud just tema enda hinnangus.

Kuiv6rd olen k6iki kolme ilmutatut juba (k)arvustanud, siis ytlen paar sooja s6na arvustuste ja Mario artikli kohta. Oleks hirmus kurb, kui antoloogiates l6petataks arvustuste ja muu publitsistika ilmutamine. "Piiritluskatse ulmekaardil" oli t6eliselt m6nus lugemisvara ja ma suutsin vaimusilmas suht selgelt näha tavakriitikuid, kes seda nähes hambaid krigistavad, kuna tase ja teema valdmine oli k6rgelt yle keskmise. Arvustused olid kah meeldivad ja minu yllatuseks väga objektiivsed, mis tähendab, et olenemata oma isiklikest eelistustest olid arvustajad suutnud anda adekvaatsed ja ysna erapooletud pildid materjalist. Mis siin ikka pikalt lobiseda, "vaga hea" ja ei grammigi vähem.

Teksti loeti eesti keeles

Panen sellele Mardusele "5" ja pean seda kindlasti parimaks üllitiseks, mis Marduse märgi all ilmunud. Kaks tõlkelugu on superhead, samas Orlau jutuga on seis natuke nutune. Tore ju on, et keegi püüab ka Eestis natuke pikemat fantasy-lugu kirjutada, aga kahjuks pole see tal eriti hästi õnnestunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lasin kõik kolm juttu juba ykshaaval hambust läbi, kordama ei hakka. Omavahel võrrelduna jääb Martin neist muidugi parimaks, Kalugin aga on minu jaoks jupp maad allpool Orlaud. Ehkki see pole ta parimaid tekste, on siingi aimatav Tähepiiga kerge ja terane stiil, Kalugin on aga tuim ja sisutu kui keskpärane kriminull. Pole tal head stiili, pole karaktereid, pole syzheed. Õmmeldud viisakalt, kuid kaob tuhande samasuguse sekka ära. Gansovski originaal oli kõvasti parem.

Teoreetilise osa lugesin läbi. Ja unustasin. Vähem kui kuu ajaga. :(

Teksti loeti eesti keeles

Panin kolme, kuna minu arust oli ainuke tugev jutt "Liivakuningad". Teised oli sellised kiiga-kääga. Loetavad, aga mitte midagi erilist. Selles, kas lõpust "Piiritluskatse ulmekaardil" ja arvustused kaj läbi loen on kõva kahtluse all. Teisest Marduse antoloogiast lõpust loetu ei olnud eriti huvitav ja ega needki eriti lootuspakkuvad ei tundu. Eks näe kui viitsin.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatan et jutte olen arvustanud 11 aastat tagasi, kogumik saab hinde alles nüüd. Arvamus, kusjuures pole eriti muutund, kui ehk Aleksei Kalugini ajarännulugu oli uuesti üle lugedes kõvasti kvaliteetsemaks muutunud. Ja Martin on Martin, mis siin pikalt seletada, lugu niigi nii Nebula kui Hugo võitnud, "Outer Limits`i" ekraniseeringust rääkimata. Ainult Orlau kraapas ikka küll päris põhjamuda, rabas sinna ladestunud settind sitta ja tõi rahvale kaeda. Kahju, kahju... "Rannahiidsete" autor andis oma mainele virtuaalse jalahoobi pikki peffi nii mis matsus. Seda lühiromaani oli lihtsalt füüsiliselt raske lugeda, edasi saab ainult puhta tahtejõu ja talupoegliku jonnakusega. Tegelikult jäi kohati mulje, et Orlau laenas oma nime Veskimehele, niivõrd sarnane mulje jäi kõigist neist tegelastest, kes puises slängis jahvatavad mingit hajuvat möla ja kappavad ühest kohast teise, lüües sealjuures maha mingeid muid tegelasi, kellede saatus ei huvita ei lugejat ega autorit. Julgeks öelda, et koos Osvald Soobli "2 nädalat soolaubadega" ja Märt Lauri "Doominosildadega" eesti ulme lampkast. Aga see selleks. Kogumikku tasuks üles otsida ja nautida just kahe tõlkeloo pärast, mis on omaette pärlid mõlemad.

Kiidan ja soovitan kogumikku, tingimusel et keskmist lugu ei loeta.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019

Autorite sildid: