Kasutajainfo

Mario Kivistik

15.06.1955-

  • Eesti

Teosed

· Mario Kivistik ·

Halli Hordi tulek

(antoloogia aastast 2002)

eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 2002 (Mardus)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
8
1
0
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)

Peaksin vist alustama sellest, et hinne kogule mitte lihtsalt ei moodustu seekord lugude keskmisest hindest, vaid et nende vahel pole mingit seost. Kuigi ehk vähe asjassepuutumatult (ja kindlasti mitte etteheitena, sest selline on Baas juba definitsiooni järgi) pean mainima kerget võõristust ülalseisva sisukorra puhul -- Marduse nime all ilmuvad kogud sisaldavad rohkemat, kui vaid jutud. Kui aga vaid jutte vaadata, oleks keskmine hinne ilmselt sinna kolme kanti. Siiski oleks ka sel juhul hinne pisut ebaõiglane, kuna temaatika ja haare on antud kogul laiemad, kui suunatud kogudel (mis aga teiselt poolt peaks kohustama!); meeldiv on näha peale omamaiste ja angloameerika autorite ka venelasi vmt. Ja muidugi tekib siin lisaks veel üks ootamatu fenomen -- küllalt suurt osa väärt tõlkematerjalist on tuntav osa potentsiaalsetest tarbijatest lugenud, seega hindavad nad mitte niivõrd lugu, kui tõlget... kui üldse ostavad; eestikeelsed lood aga tulevad varem või hiljem kas Algernoni üles või autorikogusse... ja kui autor ei jõua oma koguni, polnud ta lugu niikuinii lugemist väärt... Kurb loogika, eks?

Marduse kogude suurim häda on masendav ebakorrapärasus. Ma saan aru Mario mugavusest -- laisad oleme me kõik -- aga see tõeliselt tapab logo kasutamisega taotletava seose kogude vahel ja muudab suhteliselt mõttetuks taga ilmuvad retsensioonid, arvustused jmt. Kurat, mõnikord oleks kasulik, kui selliseid asju ei tehtaks hobi korras, vaid elamiseks -- siis tuletaks tühi kõht meelde, et väljaandmisega ei saa pool aastat venitada. Nii et eelnenut üle lugedes -- hinne sellele kogule koosneb lootusetult kirjandusvälistest teguritest, aga me elame reaalses maailmas ja eriti just sellised perioodilisusele pretendeerivad nähtused asetuvad õigesse konteksti vaid kohaliku ulme üldisemal hetkeskaalal.

Teksti loeti eesti keeles

Hindan kogumiku siiski lugude järgi. Kahjuks üle kolme ei kärista kuidagi välja. Ainuke loetav ja hea jutt oli minu arust Caini oma. Igasugu maapojad ja sooblid oleksid võinud vabalt olemata olla ja mõni tõlkelugu ka sinna otsa.

Kogumiku tagumine osa arvustuste ja muude ülevaadete näol on muidugi väärtus omaette, aga sealgi annab amatöörlus end kõvasti tunda. Orlau raamatu kohta aeti ikka sihukest udu, et vähe pole. Ja ega Belialski hiilanud arvustamise vallas. Ülejäänud kirjutised olid okey.

Positiivseks edasiminekuks tuleb pidada muidugi Marduse välimust. Poeletil nägi päris ahvatlev välja!

Ootan kiiret arengut ka muus osas!

Teksti loeti eesti keeles

Üsna huvitav ja mitmekesine mardus on, vaata et üks viimaste aastate parimaid. On omad tipud (Harrison, Vershinin, Brown, Cain), on tugevaid eesti lugusid (Veskimees, Moro), aga on ka veidi kummastavaid eksperimente. Siiski kaaluvad tipud minu jaoks nõrgemad lood üle, ehkki Soobeli loo maht teeb veidi nõutuks. Aga samas on see on üks marduste omapärasid, et trükki pääsevad aegajalt ka autorid, kes ei orienteeru veel (oma) kirjandusliku väljendusarsenali võimalustes ja vajadustes.

Kui konkreetsemalt, siis Harrisoni jutt mulle küll meeldis, kuid ta täidab pigem oma rolli reklaamina kui iseseisva tekstina. see on liialt integreeritud taustsüsteemi, millest lugejal pole aimugi. Brown ei tee midagi kuigi originaalset, aga on hästi kirjutatud. Ning nende angloameerika võtete vahele sobib hästi vershinini ürgslaavilikult masendav valujutt. Veskimees ja Moro on mõlemad tugevad "neljalised", st et minu jaoks jääb mõlema jutust üks tugev joon puudu, ent sellegipoolest on need huvitavad tekstid. Veskimehe puudus on talle tüüpiliselt see, et üle poole tekstist koosneb dialoogist, mille mõistmiseks tuleb lugejal end natuke liiga palju pingutada. Morol napib tegelastest ja fookusteravusest.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude kokkuvõttes ei olnud midagi erilist. Üksikute säravate momentidega keskpärane jutukogumik, mis polnud kindlasti väärt poole (või rohkem?) aastast ootamist. Olen Mardust lugenud üsna algusest peale, jälginud selle arengut ning pean tunnistama, et see ei ole just kõige parem kogumik. Kahju, väga kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Umbes samal tasemel kogumik kui "Vereta jaht", seega siis märksa etem tollest üsna õnnetust Juubeliväljaandest... Üldmulje siis üsna positiivne. Hoolimata Soobli-nimelisest prohmakast. Positiivsem kindlasti, kui üksikute juttude elamuste keskmine.

Andri Riidi, kes teab, millist ulmet eesti lugeja vajab, rõõmuks pikem arvustus trükimeedias.

Teksti loeti eesti keeles

Üks tugevamaid Marduseid. Kogu parim lugu on kahtlemata "Viriconiumi rüütlid", mis lööb kõiki teisi pika puuga, aga ta on tõesti ka hea. Eesti omadest tuleks tingimata ära märkida kobe "N`Yargal" ja üllatavalt heal tasemel Reni Moro debüüt. Brown ja Vershinin ei lähe mulle isiklikult eriti palju korda, ent korralikud tekstid on needki ja kohta kogumikus pole erilist mõtet vaidlustada. Maapojal esimene tekst, mis juba jutu moodi välja näeb.

Ülejäänu enam samal tasemel pole. Veskimehe kirjanduslik karjäär näib hetkel vabalanguses olevat, "Udukardin ja suitsutoru" on triviaalse ja lombi taga paljuekspuateeritud skeemi ümberkirjutus, sedakorda ahastamapanevalt kehvas teostuses. Whitechapeli teksti (kaasaegse tundmatu lääne autori austusavaldus sajandialguse õudusele) avaldamine ei oma lihtsalt mitte mingisugust mõtet ja Soobel... mõni aeg tagasi oli Mardusel võrgutrüki lehekülg, kus mingeil põhjustel latti mitte ületanud tekstid ilmuda said. Autori kirjaoskamatus peaks igas väljaandes olema piisav põhjus avaldamisest keeldumiseks.

Teksti loeti eesti keeles

See kogumik oli kehvem kui eelnev "Verete jaht". Häid lugusid oli vähem kui kehvapoolseid. "Viriconiumi rüütlid", "N`yargal", "Halli hordi tulek" olid head ja "Ühiskonna teenistuses" meeldis mulle väga, kuid teised lood olid minu arvates üpris nõrgad.
Teksti loeti eesti keeles

Senistest vist küll siiani parim Marduse kogumik, milles iroonilisel kombel leidub ka üks suuremaid käkerdisi mis eales avaldatud: Osvald Soobli ilmselt mingite psühhotroopsete ravimite kestva mõju all paberile oksendatud "Kaks nädalat soolaube".

Nimilugu oli karmilt hea. Veršinin oli väga hea. Cain oli hea ja Molly Brown oli hea. Whitechapel oli ka täitsa nitševoo. M. John Harrison oli... teistmoodi, aga sobis selles kontekstis väga hästi

Maapoeg oli halb, sealjuures veel perversselt halb - sõna otseses mõttes kusjuures. Veskimees oli piinlik grafomaanlik baskini anekdoot. Soobel oli absoluutne katastroof. Miskipärast tuleb nii välja, et tõlkelood sattusid kõik pärlite hulka ja sõnnik koosnes ainult omamaisest toodangust. Mis teha. Tegemist on 11 aastat vana kogumikuga ja vahepeal on aeg terad sõkaldest eraldanud. Kogumikku julgeks soovitada kõigile ajaproovi auga välja kannatanud lugude pärast (olgu siis Moro ja Cain lausa nimepidi välja toodud).

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018

Autorite sildid: