Mario Kivistik

Kuigi juttude keskmine hinne jääb "5" kaugele, on tegu siiski ju Marduse Juubelinumbriga, mille maht on mitmekordne võrreldes tavalise Mardusega. Samuti on suurenenud tõlgete arv.

Alustakski tõlgetest. Perumovi jutt oli hea, tegemist oli minu meelest parima jutuga selles Marduses. Dick on esindatud täiesti tavalise, paljukorduva ideestikuga jutuga. Aga see kõlbab täiesti lugeda. Haldeman ja Swanwick olid minule aga pettumused. See, et mõlemad jutud on võitnud Hugo/Nebula, ei tähenda, et eestlaste maitsemeel oleks sama ameeriklastega. Nende asemel oleks võinud midagi asisemat avaldada.

Algupärastest juttudest olid enam meeldejäävamad Hargla, Caini ja Belialsi jutud. Just viimane suutis mind tõsiselt üllatada oma jutuga "Vanaema, miks ...". Ka Lauri, Trinity ja Orlau juttudel pole midagi häda, kuigi kõik kolm on paremaga hakkama saanud. Berg aga suutis üllatada oma järjekordse kosmoseooperiga, see meeldis mulle isegi. Vangonen ja Veskimees aga olid pettumused, eriti just Vangonen.

Kokku saab sisu siiski kõva nelja kätte. Üks pall tuleb juurde järjepidevusest, on ju ikkagi tegu juubilariga ja viimasel ajal on Marduste kvaliteet kõvasti tõusnud. Loodan, et tegijatel on jaksu ka edaspidiseks.

Nii nagu eespoolkõnelejat, nii suutis ka mind korralikult üllatada Veiko Belials oma looga "Vanaema, miks sul nii suured silmad on". Tõsiselt hea, veidi Simonjani lugude meeleolu tabav jutt. Päris head on ka teised kodumaised tekstid, rohkem tõstaks esile vahest Bergi, Caini ja Veskimeest. Vähimmuljetavaldavaks tekstiks loen Hargla "Isa süda". Mõistagi oli lugu ladusalt kirjutatud ja sisukas, kuid mulle ei lähe pahatihti sellised krossilikus võtmes lood väga peale.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Marduse Juubeliväljaanne pakub korralikul tasemel lugemismaterjali, mistõttu jätan keskmise hinde 5 palli peale.

Sellest kogust ei ole väga vastumeelseid jutte millegipärast meelde jäänud, mis on muidugi hea näitaja, kuid ka erilisi üllatusi ei olnud. Suurem osa autoreid oma keskmisel tasemel või pisut üle selle, Belials ja Berg ongi siin vist ainukesed, kes oma parimat taset on suutnud näidata. Tõlgetest parimad Haldeman ja Perumov.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.

Dick oli läbimõtlematu, Hargla oleks võinud paremini, Belials oma esimese looga meeldis väga, kuid kogumikule mõjus miinusena, et näitas belialsi teisest, nati halvemast kyljest, Haldeman mõjus mõtetuna, Orlaust ei mäleta eriti midagi, Laur tundus nõrgana, Trinity jälle ebahuvitavana, Perumovil oli meeldiv õhkkond, kuid lugu jättis soovida, Veskimehe puhul lähtuti vist ütlemisest "erand kinnitab reeglit", Cain hüples üles-alla, Vangonen oli mõtetu, Swanwickil oli huvipakkuv idee, Berg oli lihtsalt huvitav, kuid mõnes kohas läbi mõtlemata ja ongi kõik. Kenake kogumik lookesi küll, kuid Juubeliväljaande jaoks ei kõlband neist nii mõnigi.

Lühidalt.

Plussid:

Hargla "Isa süda". Loetav, aga Hargla kordab siin iseenda juba saavutatud taset, lisamata midagi uut. Minu meelest valitud vorm - jutustus kirjades, mis aeg ajalt moonduvad minajutustuseks - kuidagi takistab selle loo kandvust. Ilmub välja tegelane Sänna-Tarmo, kes on paljulubav, ent kellest, nagu aeg on näidanud, ei saanud suurt midagi.

Belialsi kummarduse kahele Howardile lõpuosa "...Ja öö tõusis üle kõige". Hea. Ajaproovile vastu pidanud lugu. Hinne kehtib kõigele kolmele osale, neid tegelikult polegi suurt mõtet eraldi juppideks lahutada.

Märt Laur "Inkubaator "Dekadents"", minu jaoks suurim üllatus ses köites, sest ma olin harjunud Lauri pidama eesti ulme absoluutse põhja, Doominosildade, autorina. See lugu siin oli vaatamata mõningatele vigadele täitsa hea.

Perumov "Tagasivõetud sau". Vene fantasy ja päris hea selline. Venelikkus ei häirinud ega tüüdanud nagu tavaliselt, vaid andis hoopis teise vaatepunkti vanale heale võlur-dwarfid-elfid-orcid kammaijaale.

Abel Cain "Mees kes avas väravad". Kummaline kolmest osast koosnev kokteil, kus üks osa on päris hea, teine keskmine jurts ja kolmas suurepärane, aga asjasse mitte suuremat puutuv romaanikavand või midagi. Üldmulje siiski enam kui hea.

Swanwick "The Very Pulse of the Machine", minu jaoks selle kogumiku absoluutne tipp. Hugo võitnud lugu räägib üksiku ellujääja teekonnast pääsemise poole, tegevus toimub Jupiteri kuul Io`l ja on kuni otsi lahtiseks jätva lõpuni hingematvalt hea.

Berg "Teras ja tähevalgus". Eesti esimese ja ainsa militaristlikku kosmoseooperit viljelenud autori jutt jätab mulje nagu oleks tegu osaga mingist suuremast tervikust, annab aga aimu Bergi potentsiaalist.

Plussi poole peale võib tegelikult kanda ka Karen Orlau etnoõuduse "Sealtmaalt". Belialsi "Vanaema...", tõlkelood Haldemanilt ja Dick`ilt, Trinity unenäoline sogamine ning Veskimehe puine trükidebüüt lähevad aga pikemalt juurdlemata ballasti alla. Eraldi "väga sita" lahtris istub Vangoneni ponnistus, mis on tõeliselt halb. Nende lugude lugemine ei anna midagi, lugemata jätmine aga säästab elu lõpuni jäävast ajast mõne minuti.

Üldiselt - plussid kaaluvad miinused kõvasti üles. Tegelikult peaks keegi kätte võtma ja koostama Marduste valikkogu, kus tarbetu ballast oleks välja jäetud ja ainult kõige mõnusamad, vingemad, asjalikumad lood taaskord ära trükitud. Vanades Mardustes nimelt on kulda küllaga, see kuld aga kipub praeguseks juba ajatolmu alla mattuma.