Mario Kivistik

Kahtlase väärtusega lugude alla liigitub kohe avalugu (Ahv mastides). Keohane on öelnud küll, et tal oli selle ahvikujutlusega mingi eriline suhe, aga sellepärast kohe paberit määrima, no ma ei tea... Antud numbri vist kõige nõrgem ja mõttetum lugu.

Järgnevate Hargla ja Wolfi/Caini lugude kohta ei ütle ühtegi halba sõna, aga sealt edasi... Simpson peksab ju lihtsalt segast. Võibolla peaks seda mitu korda lugema, aga vähemalt lähiajal on see välistatud, kuna pole aega ja tahtmise võttis see lugu kah nigu ära. Pole suurem asi.

Belialsi lugu (õieti öeldes küll ühe loo teine peatükk) on sihke mõnus ajastu (ühte vana ajastut ma mõtlen) vaimust kantud õudukas. Mu meelest Belialsi viimaste aegade suuremaid õnnestumisi.

Trinity suht suva. Lugesin läbi, meelde ei kipu jääma. Võibolla tulevikus lihtsalt meeldetuletuseks, muidu eriti ei kutsund. Ta pareminigi teind.

See Vangoneni lugu, mis ta siia numbrisse toppind on, tuleb küll pisukeseks ebaõnnestumiseks lugeda. Võtame kõrvale mõned tema vanemad Marduselood ja võrdleme. Iga kell saab Ülestõusjate või Viirastuse käest ära. Ta oskab paremini.

Brookland... Hea lugu lühidalt kokku võttes.

Berg üllatavalt hea, eriti tema viimase aja jurasid arvestades. Võrdle mingi "Jahiga rohtlas" või mõne muu säherduse kõntsaga.. Suisa hea värk ju välja kukkund.

Ja nagu öeldakse: lõpp hea, kõik hea. Siis peab vist kõik hea olema, sest Smithi jutuke on selles numbris lihtsalt ekstratase.

Head:

Indrek Hargla "Sierra Titauna nekropol". Kuigi lugu on selline raskepärane ja tuim tükk, on Hargla kvaliteet kindel ja usaldusväärne. Lugeda tasub ikka.

Cain und Wolf "Karukolbad". Hea. Ladus ja sujuv ajalooline horrorimaiguline seiklus, mille, tõsi küll, rikub ära lõpus olev vihje "räim tomatis" kohta. Aga julgeks soovitada.

Belials "Ja varjud said tiivad" on kolmest osast koosneva terviku keskmine tükk ja seega iseseisvalt loetav ei ole kuidagimoodi. Samas on tegu tükiga, mis minu silmis tõstis Belialsi täiesti uuele, tükk maad kõrgemale levelile kui enne.

Brookland "Tuulekallim". Väidetavalt debüüt. Hm, teades kes selle nime taha peitub, suht uskumatu küll. Aga jah, naistele suunatud naistefantasy, siiski hakkab silma ilmselgelt andeka autori loodud kujundite tulevärk ja poeetiline keelekasutus, mis üliväga toob silme ette ookeanitaguse mõnevõrra vanema daami, Ursula Le Guin`i nimelt.

Berg "Terrakotasõduri needus". No Berg on Berg. Sirgjooneline andmine, aga väga nauditav selline.

Clark Ashton Smith "Skisoidne looja". Päris vinge lugu loomise skisofreenilisest olemusest ja sellest et hea on tegelikult tagurpidi paha ja vastupidi.

Need olid siis head lood. Ülejäänud lood tuleb lugeda suuremal või vähemal määral ballastiks ja lugeja ei kaota nende mittelugemisega suurt midagi. Märkida võiks Trinity maagilist realismi ja Simpsoni nutust hala, ülejäänud ei vääri isegi äramärkimist.

Mardustepakis selline keskmine kogumik. On paremaid. Aga on ka sitemaid...