Sümpatiseeris just see, et koostaja oli suutnud nende kaante vahele koguda niivõrd kõrge keskmise tasemega kodumaiseid ulmetekste, tõlkejuttude üldiselt õlgukehitamapanevat pilti ilmestab aga tõenäoline Stalkeri-võitja Vjatsheslav Rõbakov Marek Simpsoni suurepärases tõlkes. On annet! Nii Slaval kui Marekil:)
Kõik käesoleva ajakirjanumbri eesti autorid - Abel Cain, Veiko Belials, Karen Orlau ja Andre Trinity - on maha saanud oma keskmisest tasemest kõvasti kõrgemale paigutuvate tekstidega, mille üle vaid heameelt saab avaldada.
Tõlgete poole pealt tegid Howardi tühi laast ja tundmatu soome «sulesepa» Peltola küsitava väärtusega üritus küll natuke tuska, aga Clark Ashton Smithi klassikaline õudukas ja Rõbakov kallutasid kaalu kerge vaevaga plusspoolele.
Samuti näitas käesoleva numbri tasemel jutuvalik, et eduka üllitise jaoks polegi kindlalt mingit lühiromaani tarvis, aitab, kui lihtsalt toimetussõel tööle panna ja kahtlase väärtusega jubinate asemel vaid tasemel asju trükki lasta. Loodetavasti juurdub see viimatimainitud poliitika edasistes numbrites veelgi.
Lõpuks veel üks märkus ajakirja nonfiktsiooni-osa kohta. Eri kaastööliste materjalid olid vormiliselt ühtlustamata! Kord olid ajakirjanimed jutumärkides, kord mitte, minu arvustuses olid nn prantsuse jutumärgid («»), mis mulle vaid heameelt teeb, aga arvestades, et kogu ülejäänud ajakiri kasutas inglisekeelse maailma jutumärke (""), tundus see pehmelt öeldes kummaline.