Vot tak, vot! Üks mis üks. Üks ilgemaid raamatuid, mida ma oma elu jooksul olen lugenud. Isegi mitteulmelised lood laudanaisest Maalist, kel lehmad lüpsmata, on vist paremad. Sihuke stiilipuhas ilgus Jossif Vissaronovitsh Dzugashvili (alias Stalin) võimutsemise lõpupäevilt. Teos näitab ilmekalt kuhu võib jõuda sihuke tore asi nagu ulmekirjandus totalitaarse rezhiimi tingimustes. Sest just säherduste oopuste kirjutamist nõuti ka Aleksandr Beljajevilt. Romaan algab - nagu korralikule nõukogude ulmekale kohane - autori poleemilise eessõnaga, kus ta kellegi raamatuga rahul pole ning nüüd lugejatele enda parema versiooni asjast esitab. Siis tuleb tekst ise... Oh õudust! Algab korralikult inimvaenuliku tsaarirezhiimi päevil. Peategelane (nime ei mäleta ning ta ei väärigi seda) on veel tattnina, aga juba on märgata suure teadlase algmeid. Keemia ja tema võlu on teemaks. Ning siis näidatakse kuidas aastakümnete vältel küpseb ning saab nõukogude võimu viljastavates tingimustes (kus siis veel?) valmis suur avastus - Sünteetiline Leib. Fotosüntees ja tema imed! OK, see teema, aga raamat on lihtsalt igav. Kui keegi kogemata juhtub seda "kirpitshi" lugema (mind ärge vanduge!), siis ta saab ilmselt aru, miks saab Adamovi "Kahe ookeani saladus" minu käest 3 punkti. Oleks siin raamatus karvavõrdki äkshionit. Ei, kus sa sellega. Kuivigav tootmis-tehniline punane jura. Raamatul on veel spetsiaalne järelsõna eesti lugejale, marasm missugune, kus autor vahutab ja vabandab ning ähvardab oma romaani veel ka ümber töödata kui aega saab. Nagu bibliograafilised materjalid näitavad, leidis ta selle aja ning õnnetu vene lugeja 1958. aastal karistatud selle romaani uue ja parandatud väljaandega. Vähemasti see pauk läks eesti lugejast mööda.