12-aastane autistist tüdruk veedab oma ööd lahusega täidetud vannis, olles ühendatud umbes meetripikkuse tarakani meenutava mechano külge. Mechano asub ise hoopis kuskil Vaikse ookeani lõunaosa saarel ja tüdruk, kes ise asub Californias, on tema juhiks. Päeval on tüdrukul aeg-ajalt raviseansid, kus teda õpetatakse enam-vähem teiste inimestega käituma ja suhtlema. Loo nimi tulebki sellest, et arst õpetab tüdrukut pidevalt, mis on korralik käitumine ja mis mitte. Tüdrukule endale meeldib loomulikult olla mehhanilise kakandi kehas soojas meres ja tegeleda kivide kogumisega ja jälgida krabide elu. Lugu algab hetkest, kui saarele satub merehädaline. Eriti hästi on kirjanik kujutanud autisti võimetust olukorda adekvaatselt kirjeldada.
Tore, soe ja südamlik lugu. Lõpust oleks siiski rohkem teravust oodanud.