Igatahes kestis Coppeli n-ö. esimene tulemine umbes kümmekond aastat ja selle perioodi vahest kuulsaim jutt ongi peaaegu lühiromaani mõõtu jutustus "Valküüri mässaja". (Vahest) kuulsaim on see jutt osalt sekundaarsetel põhjustel - nimelt võttis Brian W. Aldiss selle 70ndail oma seiklusulmet uuesti avastavas põhjapanevas antoloogiasarjas (Space Opera, Space Odysseys, Evil Earths, Perilous Planets ja Galactic Empires I & II) taastrükkida.
Teine põhjus on, et kirjanik ise oli mõned aastad enne seda kirjutanud oma noorusaja ühe värvikaima jutu lahti nn. Rhada-triloogiaks, millele 1980. aastail järgnes veel neljaski osa. Ning need raamatud müüsid kosmoseooperite ja seiklusulme taasavastamise kümnendil (Star Wars muidugi!) suurepäraselt. Aga peamiselt hinnati kirjanikku 1970-80ndail ka märksa "tõsisemate" tekstide pärast.
"Valküüri mässaja" on suurepärane näide kuldajastule järgnenud pulpulme buumi aegsest seiklusulmest. Tegevus toimub suures galaktikaimpeeriumis, loos on kasutatud nn. entsüklopeediaväljavõtteid (a la Asum), aga samas ei ole see ulme, mis loogikute jaoks välja kannaks. Nimelt on siin tollasele poistekirjandusele omaselt kokku pandud üsna ajuvabalt erinevaid detaile. On valgusest kiiremini liikuvad kosmoselaevad, aga neis reisivad hobustel ratsutavad kangelased, on laserrelvad ja ohtralt mõõgavõitlust, tahmased gaasilaternad jmt. Ühesõnaga vajab sellise teksti nautimine tänapäeval üsna suurt lapsemeelsust, sensawunda-tunnet, akadeemilist huvi seiklusulme ajaloo vastu ning ehk üht olulisemat ulmefänni tunnust - võimet vabastada oma mõtlemine konventsioonidest.
Sisu ise on lihtne, toimub võimuvõitlus impeeriumi erinevate võimalike troonipärijate vahel, asjasse on segatud keiserliku palee janitšarid ja igasugu muud rahvast, ka (ilmselt?) võlukunsti valdavad tegelased ning kogu see asi tundubki olevat selline paras "Tähesõjad" 30 aastat varem (ehk siis kõik see, mis George Lucast õieti inspireeris), kuid ainult et sellistes pigem barbarconanlikes dekoratsioonides. Need fantasydekoratsioonid ja võlukunst saavad aga lõpuks eesriidena maha tõmmatud, kui mängu tulevad robotid...
Ma soovin tagantjärele, et mul oleks kuskil vanuses 10-13 olnud sellist lugemismaterjali. Ja suuremas koguses. Aga olgu siis Alfred Coppeli 88. sünniaastapäeva puhuks minult siinkohal see väike tänu-meenutus.