Esimene romaan järjekordsest monumentaalsest fantasy seeriast.
Maailma kaart on sedapuhku ysna vesine. Nagu pealkirjastki võib järeldada, toimub tegevus saarestikus. Algab kõik sellega, et tolle saarestiku kuningas saab koos oma armaadaga yhe eriliselt võimsa ja ylbe võluri käe läbi merepõhja uputatud. Paraku ei osanud too võlur oma tegude tagajärgi õigesti hinnata, ning suure võlumisega kaasnenud maavärina käigus vajub merepõhja ka arhipelaagi põhiline saar, koos tolle võluriga.
Kõike seda satub pealt vaatama yks vanemat sorti võluriproua, kes segastel asjaoludel äkki tuhat aastat tulevikku paisatakse ja seal meelemärkuseta olekus kaldale uhutakse. Kaldalt korjab ta ylesse yks kohalikust kalurikylast pärit noormees. Mõne päeva pärast randub samas kylas merehätta jäänud sõjalaev, koos mingite ylikutega. Nood otsivad kunagi rahvarahutuste käigus maha tapetud krahvi kaduma läinud lapsukest. Loomulikult osutub kohaliku kõrtsmiku kasutytar justnimelt tolle krahvi kaotsiläinud tytreks.
Ja kuivõrd kyll kyllale liiga ei tee, siis kohe järgmisel päeval satuvad ikka tollesse samasse kylasse veel mingisugused tegelased. Kes otsemaid tuvastavad, et tolle tydruku vend on tegelikult mingi iidse kuninga otsene järeltulija.. ;)
Edasi läheb värk umbes nii, et tydruk koos mingi kohaliku erakuga seikleb mööda merd ja satub igat masti äparduste sisse. Samal ajal kui tema vennaraas koos oma semude ja yhe eriti asjaliku noore naisterahvaga rändavad mööda teist marsruuti ja ei tunne samuti seiklustest sugugi puudust.
Kangesti jääb mulje et Drake on yritanud kindla peale välja minna ja igal võimalikul moel Jordani ”The Wheel of Time” sarja algusromaanidest shnitti võtta. Paraku on Drake sellest uuema aja fantasyst yle võtnud ka täiesti idiootliku maneeri tegevuspaikadega kombelõdvalt ymber käia. Juba paarisaja lehekylje möödudes hakkavad tegelased täiesti syydimatult ja systeemitult sattuma kõikvõimalikesse jaburatesse ”paralleelmaailmadesse”.
Selleks et kangelane saaks omale võlumõõga, ei ole vaja muud kui partsti - mingisse unenöo-reaalsusesse. Seal ootavad teda ees mingid poolpaljad nymfid ja annavad talle mõõga. Nyyd vaja selle mõõgaga koletisi tappa, et lugejal igav ei hakkaks. Palun - partsti järgmisesse ”maailma” kus on just parajas koguses vaenlasi. Kusjuures selleks et talumats mõõgaga midagi peale oskaks hakata, ei ole vaja muud kui sobivat amuletti, milles elab mingi iidse ja eriti sõjaka iseloomuga kuninga vaim, kes sobival hetkel tegelase keha enda valdusesse haarab ja kõik kollid ymbruskonnas hästi väikesteks tykkideks hakib.
Robert Jordani sarja esimesele raamatule jääb käesolev teos kindlalt alla. Samas oli ta kõigist oma puudustest hoolimata siiski peaaegu-et kerge mõnuga loetav. Suureks plussiks sedasorti tekstide juures on see, et ehkki lehekylgede arv per raamat on enamasti mõõdutundetult suur, võib selliseid telliseid tarbida muust kirjandusest umbes poolteist korda kiiremini. Kuivõrd puhtjuhuslikult on mul ka järgmine osa kohe riiulilt võtta, siis ilmselt loen ka selle läbi. Hindeks nõrk neli.