Ühesõnaga, on mingi sõjard, keda nimetatakse lihtsalt Koloneliks. Läheb see Kolonel, kes on pärast eelmise lahinguülesande täitmist kuidagimoodi kokku lapitud, oma tööandja (keda nimetatakse Kurjuseks, Põrguks või CIA-ks) esindaja (tema nimi on Ülikond) juurde uut ülesannet saama. Ja saadetakse kuhugi pärapõrgusse (ilmselt Lõuna-Indiasse), antakse tema komando alla trobikond Telugu vastupanuliikumise sisse ning kästakse Vaenlase (Heade) baas ära hävitada. Sissid ei oska inglist ja on kobad, juba teel juhtub igasugust jama ja kui Vaenlasega andmiseks läheb, on Kolonel lõpuks ainuke, kes omade juurde tagasi roomab. Kui mees järjekordselt kokku lapitakse, läheb ta Ülikonna jutule tagasi ja siis selgub, et mingeid Heasid polegi üldse olemas, kõik see mees, kes üle maailma madistab, on täies koosseisus Kurja teenistuses, kuid... the show must go on!
Mis sellel kõigel ulmega pistmist on? Niipaljukest, et lennatakse õhukelgu nimelise riistapuuga ja lastakse natuke ioonpüssi. See tinglik Kurjuse/Headuse jutt ja ebamäärane Vaenlane muidugi pealekauba. Ja kogu lugu. The rest is action.
Kui see on maailmataseme ulme, siis olen mina Rooma paavst kuubis!
Kirjaoskuse puudumist ei saa Drake`ile muidugi ette heita, aga see ja ainult see keskmise koolipoisi hinde talle ka teenib. Korraliku puändi puudumise eest miinus veel sappa lisaks. Ja kui keegi tahab väita, et see jutt on etem kui näiteks Lew R. Bergi (vabandust pühaduserüvetamise pärast!) Willardi-lood või Kristjan Sanderi maa sisse tambitud "Geriljeero", siis tuleb tal selle mulle põhjendamisega kõvasti vaeva näha. Kõnealuse loo põhjal leian küll, et ULMET leidub kohalike tegijate (muidugi mitte kõigi) tekstides kõvasti rohkem, kui ilmselt kopitama läinud või haltuurat tegevate maailmakorüfeede jutukestes.
P.S. Aga Drake`i Howardi-pastishid (näiteks The Land Toward Sunset Cormac Mac Artiga peaosas) on omas zhanris täiesti tasemel.