Mulle on väga südamelähedane üks teatud alamliik ulmekirjanduses, mida endamisi värdulmeks nimetan. See pole mõeldud halvustava terminina. Värdulme on ainuke osa ulmest, mille loomelaad ei ole mainstreamist laenatud - vähemalt minu teada pole seal keegi sellist asja harrastanud - seal pole selleks võimalustki.
Värdulmes kehtivad oma reeglid - ennekõike nimetaks arusaamatutel motiividel ja ebaloogiliselt käituvaid inimesi; üleüldse on neis lugudes toimuv üsna arusaamatu - sarnane mulje võiks jääda inimesele, kes jälgib minevikust meie toiminguid.
Mõned iseloomulikud autorid:van Vogt, Harness, Sturgeon, vähemal määral ka Dick ja Vance. Sellesse ritta kuulub ka Alfred Bester.Loomulikult pole kõik nimetatud autorite loomingust selline - suurema osa näiteks van Vogti teostest moodustab hästi higine ja tahumatu seiklusulme. Värdulme lähim sugulane on n.-ö. kiiksuga ulme (Lafferty, Davidson, Kuttner), kuid siin tahan ma selget vahet teha. Besterilt on värdulme esindajaks esmajoones romaan "The Stars My Destination" ning mul tuli heldimuspisar silma, kui käesolevat juttu lugedes taipasin, et ka see lugu on samast alamliigist.
Oleme 500 aasta taguses tulevikus. Kusagi XX saj lõpul on nätakas käinud - see seletab, miks elu praegusest palju ei erine. Need tulevikuinimesed on aga romantiseerinud katastroofieelse ajajärgu ning ettekujutus tänapäeva elust on vildakas, põhinedes Hollywoodi filmidel.
Sellesse tulevikku on arusaamatul kombel sattunud kaks meie kaasaegset - mees ja naine. Mees on kunstivaras, ehk spetsialiseerunud 500 aastat vanade esemete näppamisele. Miks, saame loo käigus teada. Mees ja naine kohtuvad olukorras, kus neil on vastandlikud huvid. Et olukord laheneb mehe kasuks, aitab naine hilisemas mehe jälitajaid, kuid on selge, et tema südames on hakanud idanema armastus.
Huvitav on seegi, et lool mingit konkreetset lõppu pole - Sam Bauer ja Violet Dugan (nii on peategelaste nimed) panevad majale, milles nad sissepiiramise hetkel viibivad pommi alla ja sööstavad siis uksest välja, otse piirajate suunas. Järgmine, lugu lõpetav lõik on juba üsna off-topic. Aga tegelikult ei saa öelda, et see asjaolu mind kuidagimoodi häiriks. Viis mis viis.