Ning tõesti - kuitagasi tulevikku ja tuhas roomava Crane juurde pöördutakse kadus ajutiselt ka pettumust, kuid selle koha haaras hoopiski ootus - nimelt ootus, et kas nüüd tuleb ka mingi kõva puänt või roomabki ta lihtsalt mõttetult oma tühise eesmärgi suunas ja raiskasin omal vaid aega selle lugemisele, kuna hea puändita poleks selles nõrgas loos eriti midagi leidnud. Vahepeal üritatakse küll põnevust luua lastes Crane hallutsinatsioonidel teda hoiatada selja taga varitseva Kurjuse eest, kuid selle Kurjuse tõelise nime arvas juba enne ära, kui autor selle lõpp-lahinguks suvatses pöörata, nii et mingit "wow"-effekti sealt ei tulnud.
Kusjuures Crane`ga lähemat tutvust tehes, tekib paratamatult küsimus, et kas on Crane loll, hoolimatu või on autor loll, sest Crane ei tundu olevat oma karakteri pooles halb ning tegelikult ma mitte hoolimatu, kuid sellegi poolest laseb autor tal teha midagi, mis paneb terve inimkonna ohtu (spoiler - ja muidugi kukub asi, mis 100% kindlusega läbi ei kuku, läbi). Saan aru, et autor tahtis näidata, et inimesed on valmis oma eesmärkide/teaduse nimel täielikeks ajuvabadusteks, kuid kahjuks ei suuda ta mind kui lugejat seda uskuma panna.
Ning lõpus otsustab autor lugejat siiski puändiga kostitada, kuid vähemalt minu jaoks tundus see kohutavalt tühjana. Sel oli küll mingi suurem mõte, üritas ju autor seletada elu ringi jätkamist ja sobrata ürgajaloos, kuid nagu juba ütlesin oli see kohutavalt nõrk seletus, nii et lõputundeks jäi vaid pettumus, et sellest nõnda kenasti alanud loost tuli välja vaid selline BS. Võib-olla pole ma küllalt intelligentne selle teksti õigele sügavuse pihta saamiseks, kuid see sügavus peab siis olema tõesti maetud väga, err, sügavale, kuna minule jäid silma vaid nõrk jutt ja vaimuvaene lõpplahendus.
Kuid siiski tahaks ühte asja kiita ning nimelt oli see Bester`i keelekasutus. Pole see mul esimene inglise keelne jutuke, mida loen, kuid see on üks vähestest, mille lugemine keelekasutuse koha pealt lausa nauditav oli (viimati oli see Gaiman`i jänkide jumalatega, kuid see oli tingitud ka sellest, et sel ajal olin veel vähe inglise keelseid tekstelugenud). Samas tõstis see meeldiv keelekasutus ka ootusi, nii et kukkumine oli vaid seda valusam.
Ahjaa, autor seletab ka mingil hetkel novelli pealkirja ära, mis üritab saavutada otsekui mingisugust luulelisust (umbes nagu "Neverwas never was"), kuid ka see oli nagu tema ülejäänud novellgi vaid nõnda tühi ...