The Demolished Man on kriminaal-ulmelugu. Tegevus toimub millalgi sajandite kauguses tulevikus ja keskendub peamiselt kahe mehe vastasseisule. Üheks neist on Ben Reich, hiidkorporatsiooni Monarch juht ja üks rikkamaid inimesi Päikesesüsteemis. Teiseks on Lincoln Powell, politseiülem ja esimese klassi telepaat.
Kõige suurem erinevus tavamaailmaga tulebki sellest, et mingil hetkel on esile kerkinud telepaatiavõimetega inimesed (ise nimetavad nad end esperiteks). Oma võimete tõttu on nad ülimalt hinnatud igat sorti tippspetsialistide ametikohtadel. Ühe kõrvalefektina on kuritegevus peaaegu kadunud, sest telepaadid tabavad tavainimeste kriminaalseid mõtteid ja annavad nendest teada, mistõttu praktiliselt kõik sellised ettevõtmised ennetatakse.
Kuid Reich, kelle korporatsioon on ärivõitluses oma suurimale võistlejale D'Courtneyle alla jäämas, tuleb hulljulgele mõttele mõrvata D'Courtney kartelli juht ja kasutada järgnevat segadust tema äri üle võtmiseks. Kavalate võtete ja oskusliku planeerimise abil lähebki tal korda sooritada esimene mõrv peaaegu sajandi jooksul.
Juhtumi enda kätesse võtnud politseiülem Powell saab tugevaima võimaliku telepaadina muidugi kohe aru, et süüdi on Reich. Kuid siis peab ta hakkama tegelema kordades raskema ülesandega - tema meeskond peab kokku panema objektiivse tõendusmaterjali, mis tagaks selle, et Reich ka kohtus süüdi mõistetaks...
Ma pean ütlema, et tegemist oli minu jaoks üllatavalt tugeva teosega. Hoolimata ulmetaustast oli sisuliselt tegemist kriminaalromaaniga - lisaks veel suhteliselt haruldase tüübiga, kus kurjategija on lugejale teada juba algusest peale ning politseile praktiliselt kohe peale kuriteo toimepanemist. Põnevus tuligi eelkõige sellest, kuidas Reich oma kuritegu ette valmistas ja hlisemast võitlusest Powelli ja Reichi vahel asitõendite kogumiseks/hävitamiseks.
Erinevalt nii mõnestki ulmeteosest, mis on sidunud telepaatia erinevate totalitaarsete ühiskondadega (Philip K. Dick on seda võtet korduvalt kasutanud), võttis Bester siin minu arvates realistlikuma lähenemise. Nimelt on telepaatidel inimeste peades sorimine ilma loata keelatud ning eriti oluline on see, et telepaatilisel teel saadud info on igal juhul kohtus kasutuskõlbmatu. Nõnda pidigi politsei tööd tegema traditsioonilisel viisil.
Eraldi tahaks kiita teose õhkkonda. Besteri loodud kriminaalloos oli selget Raymond Chandleri või Dashiell Hammetti teoste sarnast noir-hõngu. Samuti meenutas selle raamatu üldine ühiskonnakujutis F. Scott Fitzgeraldi teoseid USA 1920-ndate aastate metsikust kapitalismist. Tegelaste osas oli meeldejääv see, et nii Reich kui Powell, kuigi muidu täielikud vastandid, lähtusid eelkõige mingist isiklikust moraalikoodeksist, millest nad isegi võitmise nimel üle ei astunud.
Kui tahta ka negatiivsemat poolt välja tuua, siis minu jaoks oli autor mitmes kohas liiga palju end freudismist inspireerida lasknud (loos mängitakse läbi nii Oidipuse kui ka Elektra kompleks). Noir-tüüpi teostele omaselt on tegelastele ka matšolikkust antud suurema kühvlitäiega ning sellesse suhtutakse läbivalt täiesti siiralt. Mõni irooniline pööre sellel teemal oleks teost tervikuna veel kõrgemale tõstnud.
Hinnang: 8/10
