Ometi on Besteri tekstil piisavalt jõudu, et selleski stellaarses seltskonnas silma paista. “Sõrmeliigutus” on mõneti kui Robert A. Heinleini “Enese ees ja järel” kohtub Isaac Asimovi “Asumiga” - aga et selline kirjeldus peaks tõstma ootused teksti suhtes pöörastesse kõrgustesse, olgu ära mainitud, et tegu on siiski mõlemast tekstist veidi nõrgema jutuga.
Loo tegevus toimub umbes tuhande aasta pärast Manhattanil, peategelane on archiegoodwinlik reporter Carmichael, kes satub Prognostikakeskuses otsima põhjuseid, miks tsivilisatsioon kauges tulevikus hävineb, et siis vastavalt ära hoida ja välistada edaspidi samme, mis selle hävinguni viivad.
Kuigi teema on tõsine ja mastaapne, lahendab Bester seda üsna humoorikas ja kerges laadis, muutumata samas ka palaganiks. Igatahes on siin jutus olema kõik see Kuldajastu ulmele iseloomulik - valges kitlis teadlased, kuskil suures hoones asuv veider masinavärk või aparaat, läbi mille jälgitakse mingit teist ajastut või maailma ja teatavate sündmuste ärahoidmine või siis esilekutsumine.
Selles sensawundat täis tekstis häiris mind ehk vaid (üldiselt täiesti korraliku) puändi ehk veidi kergekaalulisus, aga muidu on siin kõik olemas, kaabu viltu kuklas kasvõi “läbi seinte” jalutav küüniline ajakirjanik, hull teadlane, saatuslik naine. Kui oleks võimalik ajas reisida, siis üks koht, kuhu ma kindlasti tahaksin sattuda, oleks 1939. aasta New York ja ajakirja “Astounding Science-Fiction” toimetus - ehk siis laiemalt ajakirjaulme Kuldajastu algus.