Vjatšeslav Palman

Ka selle esikromaani puhul on säherdune imestus kohane. See on ju kõike muud kui särav debüüt! Sisu on keerutatult lihtne: st. palju rahmeldamist, aga tegelikult ei toimu midagi.

Mäletan, et olid mingid geoloogid, mingi poisijõmpsikas, mingid retsid ja revolutsionäär, kes elas mingis vulkaani (pea kustunud) lõõris koos mammutitega. Ta vist ei teadnud, et oktoobrirevolutsioon on võitnud ning redutas ikka veel tsaarivõimu eest! Õilsaid loomi kasutas ta muidugist tavapäraste künnihärgade asemel.

Loomulikult lõppeb raamat heroilis-optimistlikul noodil. Aga miks see Obrutshovi «Sannikovi maa» jäljendus mult siiski kolme saab. Tõtt öelda, ainult seetõttu, et oli ladus lugeda. Kuigi teist korda seda raamatut lugeda ma ei kavatse ning seetõttu on see sisututvustus ka sedavõrd pinnapelane: rohkem pole lihtsalt meelde jäänud.

Jälle üks katastroof seiklusjuttude sarjast. Tekib küsimus, miks ulme selles sarjas nii nõrgalt esindatud oli--üks kommunistlik unenägu teise otsa. Ärge ostke seda raamatut ning ärge lugege seda raamatut ning kui olete lugenud, siis unustage ära. Sama kehtib ka nt Polaarmaa ja Sõnnikovi unistuse kohta.

Kraater kui selline oli ju kena, isegi see koobas ja Pöörane jõgi ei olnud nigelad. See, et kraatrisse rajati aga autotee, oli niivõrd sürrealistlik, et pani oigama. Ka ei meeldinud mulle sugugi gaas - ta oli nii tehislik, nagu oleks tema kraatrissepääsu juhtinud mingi salapärane tehisintellekt, kel kohuseks hoolitseda, et inimene ikka kohe kuidagi millegi esiajaloolisega kokku ei saaks.

Ja muidugi oli kraater ka liig pisike, et sellist elustikku hoida - pigem usuksin dinosauruste säilimist kaljurahnul, nagu seda kirjeldas Doyle! Geenitriiv, populatsiooni liigne väiksus... See kõ oli ju vaistlikultki tunnetatav. Obrutshevi lugemist nautisin igatahes rohkem. Inimese osa looduse hävingus oli muidugi kurb ja armas - ehk oli see esimene pilguheit globaalsetele ökoloogiaprobleemidele.

Võtaks paar tuhat aastat tagasi. Siis pidi ju kraatris olema elujõuline asurkond a) mammuteid, b) karvaseid ninasarvikuid, c) hiidkarusid, d) hiidpõtru, e) hunte, f) rebaseid, g) kitsi... Vaadake koopa pindala! Sellest jääks väheks isegi ühele hundiperele! Ja kust selle nimestiku röövloomad toitu saavad, mammuteid ja ninasarvikuid nad ju ometi ei murra!

Võib siiski rõõmustada, et autor on suhteliselt vähe kirjutanud, ainult 4 teost BAASis. Ladus oli lugeda ka, sellepärast 2.