Jutustuse sisuks on gladiaatorite ülestõusu logistika. Kui lugeja ei juhtu olema ekspert Rooma ajaloo alal, siis peab ta näiteks “Antiigileksikoni” manu võtma, et teada saada, kus toimub lahknevus meie ajalooga. SPOILERID: Antud juhul on selleks Crixuse ja Spartacuse vaheline tüli, mis lahenes leebemalt kui päris ajaloos. Tulemusena tuli Spartacus lõksu jäänud Crixuse väele appi (nad oli eelnevalt 60 000 väe pooleks jaganud) ning Rooma konsuli Gellius Publicola armee sai lüüa. Sel kombel muutunud ajaloos purustavad gladiaatorid veel ka Marcus Crassuse (kes neid tegelikult lõi), rüüstavad Capua ja Pompei, löövad risti noore Caesari. Toimumata jääb Pompeiuse ja Crassuse vaheline kodusõda. Roomale pistetakse tuli otsa ja liigutakse edasi Hispaniasse, et liituda sealse mässaja Sertoriusega, kes nad lõpuks siiski reedab. Ent hukkub ka Pompeius. Rooma jääb edasi vabariigiks.
30 aastat pärast neid sündmusi astub vangistatud ja taas gladiaatoriks tehtud Crixus areenile, vastu oma surmale, et tõdeda: mässasime, mis me mässasime, aga midagi sellest ei muutunud. Jutustuse puänt on niisiis tasemel, aga kõrgema hinde jaoks on selles liiga palju sõjategevuse logistikat. Neli pluss.