12-aastase Donner Yates’i isa vigastab metsatöödel oma jalga. Poiss aitab vapralt isa Arsti juurde toimetada, ent verekaotus on liiga suur ja isa sureb. Verd üle kanda ei tohi, veri on ju Räpane. Donner asub isa kohale, perekond müüb oma osakud saeveskis. Nähtud ravimine ja ammune kiindumus hobustesse paneb Donneri Arsti juurde õpilaseks minema.
Enklaav - mis see on? Saame teada, et sadakond aastat tagasi on maailmast ülekäinud AIDSi taoline viirus, vere ja suguühtega edasiantav epideemia, mis Maad laastas. Mõned usufanaatikud läksid pakku, asutasid mingi kommuuni-taolise asunduse, piirasid selle elektritaraga ja elavad nüüd jumalakartlikus kasinuses maailmast äralõigatud enklaavis, milles kõike toodetakse ise. Tuhatkond inimest, keda valitsevad kirikud. Eluolu meenutab Euroopast ümberasunute protestantide karmi ja ranget, usupõhist kogukonda. Viiruses nähti jumala karistust patuste eluviiside eest - abieluväline seks on rangelt keelatud; veri on patt.
Arst veidi eemalolev, ent ometi väärtustatud kogukonna liige. Donner jääbki Arsti juurde, igatsedes abielluda lapsepõlvearmastuse Grace’iga, kelle isa juhtumisi on kiriku vanematekogu liige. Lõpuks tunnistavad kirikudki ta aktsepteerirud arstiõpilaseks; see on nõutav, sest arst on ju kiriku ülalpidamisel. Ent noorusea unelmad purunevad, kui Grace teatab, et tema Arstile (kes pidevalt käsipidi veres) ei lähe.
Vahepeal käib Donner ka Tara ääres patrullimas. Ainus elektriline riistapuu Enklaavis ongi Tara, mis tuuleenergia abil jumalakartlikke vagatsejaid muust maailmast eraldab. Keegi ei tea, mis on seal väljaspool; eeldatakse, et maailm on inimestest tühi. Ometi näeb Donner ühel päeval lennukit. Donner ei abiellugi, vana tohtri surma järel saab temast Enklaavi Arst, kuni ta peab ka Grace’i sünnituse vastu võtma.
Tilton kirjutab äärmiselt mõjusalt ja vabalt, loobudes odavast dramitseerimisest ja emotsionaalsetest mõtisklustest. Ja naisautori mehest peategelane on tõepoolest mees. Autor ei libise sentimentaalitsemisesse; loo traagilised momendid tuleb ise läbitunnetada, neid ei tooda lugejani tegelaste pisarates nõrguvate karjetana.
Enklaav - mis see on? Saame teada, et sadakond aastat tagasi on maailmast ülekäinud AIDSi taoline viirus, vere ja suguühtega edasiantav epideemia, mis Maad laastas. Mõned usufanaatikud läksid pakku, asutasid mingi kommuuni-taolise asunduse, piirasid selle elektritaraga ja elavad nüüd jumalakartlikus kasinuses maailmast äralõigatud enklaavis, milles kõike toodetakse ise. Tuhatkond inimest, keda valitsevad kirikud. Eluolu meenutab Euroopast ümberasunute protestantide karmi ja ranget, usupõhist kogukonda. Viiruses nähti jumala karistust patuste eluviiside eest - abieluväline seks on rangelt keelatud; veri on patt.
Arst veidi eemalolev, ent ometi väärtustatud kogukonna liige. Donner jääbki Arsti juurde, igatsedes abielluda lapsepõlvearmastuse Grace’iga, kelle isa juhtumisi on kiriku vanematekogu liige. Lõpuks tunnistavad kirikudki ta aktsepteerirud arstiõpilaseks; see on nõutav, sest arst on ju kiriku ülalpidamisel. Ent noorusea unelmad purunevad, kui Grace teatab, et tema Arstile (kes pidevalt käsipidi veres) ei lähe.
Vahepeal käib Donner ka Tara ääres patrullimas. Ainus elektriline riistapuu Enklaavis ongi Tara, mis tuuleenergia abil jumalakartlikke vagatsejaid muust maailmast eraldab. Keegi ei tea, mis on seal väljaspool; eeldatakse, et maailm on inimestest tühi. Ometi näeb Donner ühel päeval lennukit. Donner ei abiellugi, vana tohtri surma järel saab temast Enklaavi Arst, kuni ta peab ka Grace’i sünnituse vastu võtma.
Tilton kirjutab äärmiselt mõjusalt ja vabalt, loobudes odavast dramitseerimisest ja emotsionaalsetest mõtisklustest. Ja naisautori mehest peategelane on tõepoolest mees. Autor ei libise sentimentaalitsemisesse; loo traagilised momendid tuleb ise läbitunnetada, neid ei tooda lugejani tegelaste pisarates nõrguvate karjetana.