Steven Brust

Vladile tehakse uskumatult ahvatlev pakkumine äärmiselt ohtliku ja mõjuvõimsa jheregi poolt kui ilmneb, et üks klanni mõjuvõimsamaid isikuid on nõukogu kassaga jalga lasknud. 42. `töö` tema karjääri jooksul, nagu selgub. Häda on selles, et tulevane laip on valinud endale 17x päevaks ideaalse varjupaiga (ja veel Vladi sõprade juures), iga päev ootamist võib aga klanni au ja väärikuse hävitada. Vlad muutub tülikaks.
Vahelduseks tehakse ka väike tagasivaade planeedi ajalukku ning dragaeranite põlvnemisse ning geneetikasse ja klannide kujunemise tagamaadesse. Seletatakse ära, mis on nn. keelatud impeeriumieelne maagia. Ja ilmneb, et üks tsükli läbivatest tegelastest on nii umbes 200000 aastat vana. Ja et dragaeranitel on klannimälu ka eelmiste elude kohta. Ning et Vlad oli kunagi eelmises elus Aliera vend, Jheregi klanni looja etc etc. Tõeline seebiooperlik segadus.
Peab ka märkima, et selles romaanis ilmutab enamik tegelasi tavalisest märksa suuremat künismi.
Tapetakse Morrolan ja olukord kipub kontrolli alt väljuma.. Jheregide sooritatud mõrv draakonite juures tooks kaasa klannidevahelise sõja.

Lõpus, nagu ikka, kipub selguma, et kõik on märksa keerulisem ja pahupidisem kui alguses tundus... ..ja erinevate tegelaste motiivid samuti. Lõpplahendus on tehniliselt piisavalt keeruline ja huvipakkuv. Ja täiendatud ühe peategelase naisevõtuga.. ..mis toob automaatselt kaasa naiste kasvatamise küsimused... :)
Väga hea raamat ja piisavalt segane. :))

Õnneks ei alustanud Brust oma maailma loomist 100 leheküljelise kirjeldusega peategelasest, tema olmest ja riigi poliitilisest korraldusest, vaid asus kohe sündmuste juurde. Ta pakkus selle asemel huvitav pildi sellest, kohalikest sotsiaalsetest suhetest ja poliitilistest fraktsioonidest ning sellest kuidas draegara elanikud oma pikaealisusega võivad probleemide lahendamisele hoopis teisest küljest läheneda, kui “idast pärinevad” lühiealised. Samas aga on probleemi lahendamiseks vaja mõtlemise paindlikust, millele pikast elueast ja pika planeerimise võimalikkusest tulenev rahulikkus just kaasa ei aita.

Ma kõhklesin päris pikalt nelja ja viie vahel ning otsustasin lõpuks ikka viie kasuks, kuigi väga napilt. Midagi jäi jutus justkui puudu ja kohati andis see tunda.

Vlad Taltose isa ostis kunagi omale ajal Jheregi aadlikutiitli, paljuski tänu millele on ta nüüd lugupeetud "ärimees". Temaks äriks on kõrilõikamine ning Vlad on selles kunstis osav. Võiks isegi öelda, et ta on oma alal üks paremaid (salapärane Mario muidugi välja arvata). Dragaeranite impeeriumis on see inimese kohta päris kobe tulemus, sest kuigi dragaeranid ise näevad bälja nagu inimesed, pole nad seda mitte üks teps. Nad elavad tuhandeid aastaid vanaks, nad on inimestest suuremat kasvu ja neil ei kasva habe. Inimesi peavad nad tüütuseks, kes oma lühikeste eludega ei ole väärt sama õhkugi hingama. Paraku inimesed (või idarahvas, nagu neid kutsutakse) ei kavatse kuhugi kaduda ja dragaeranite ning inimeste vahel valitseb hetkel vaherahu. Vladile meeldis noorukipõlves dragaeranitele kitli peale anda ning palgamõrtsuka ameti valis ta paljuski seetõttu, et ta sai tegeleda oma lemmikstegevusega ning lisaks veel saada selle eest makstud.

Impeeriumi ülesehitus on küllalt tänapäevane. Kuna maagial on selles maailmas oma koht, pole keegi viitsinud tehnikaga jännata. Küll aga on arenenud mõned teadusalad, nagu näiteks geneetika. Idarahvas kasutab veel šamanistliku nõiakunsti, mille abil Vlad omale kaaslaseks pisikese lohe moodi eluka, jheregi, on soetnud. Muide, koos aadlitiitliga sai Vlad õiguse kasutada ka impeeriumi maagiat, mis enamustele inimestele kättesaamatu on. Selline ta siis ongi, see meie Vlad, võlur, nõid ja kõrilõikaja.

Kord pöördus Vladi pole Jheregi klanni juhte ning pakkus talle üüratu tasu eest väga diskreetset tehingut. Jheregi klann on üles ehitatud nagu maffia ning ka nende tegevusvaldkonnad on äravahetamiseni sarnased. Selgus, et klanni tipptegijatest on kogu kass kotti toppinud ning plehkat teinud. Kui kuuldus sellest peaks rahva sekks jõudma kaotavad jehreglased teiste silmis igasuguse respekti, lisaks jääb kõigile mulje, et neid ongi väga lihtne röövida ning loomulikult ei ole selline finantsmõlk ka ärile hea. Vladile pakutakse diili, et ta peab pahategija üles leidma, tegema mis vaja ja raha tagasi tooma. Vlad nõustub.

Selgub, et pahategija ei proovigi põgeneda, vaid seab ennast positsiooni, kus tema tapmine vallandaks Jheregi klanni ja Draakoni klanni vahelise sõja. Taoline sõda on kord juba toimunud ning mõlema jaoks katastroofiliste tagajärgedega. Vlad leiab ennast ebameeldivast positsioonist .. tal on vaja mees tappa ja samas on tal vaja vältida kodusõda. Olukord on raske ja iga mööduva tunniga võib tekkida olukord, kus kogu asi tuleb avalikuks.

Vlad on terava keelega tüüp ja mõnes mõttes meenutab Terasrotti -- ta on terava mõistusega, pisut arrogante ja oma võimetes kindel. Ka huumorisoonega on tal kõik korras ning tegelikult ainuke asi, mis mulle selle raamatu juures ei istunud oli tema naiste karakter, mis sisuliselt oli mees naise riietes. Aga see probleem kipub olema pooltes ulmeraamatutes tänapäeval ja seega mõnes mõttes ei ole enam nii õudne apsakas.