Tihti küsitakse inimestelt, et millised kolm raamatut nad võtaksid kaasa üksikule saarele. Romaan-triloogiaga "Faeedid" polnud ma just küll üksikul saarel... aga midagi selletaolist siiski. 1985. aasta sügisel, kui ma õppisin Tartu Ülikoolis vene filoloogia esimesel kursusel ning püüdsin (õnneks edukalt) vältida teenistust Nõukogude Armees, tuli mul mingi aeg haiglas vedeleda. Võtsin siis kaasa hulga kohustuslikku kirjandust ning ka paar ulmekat. Kazantsev oli üks neist. Ütleks nii, et ilmselt on tegu Aleksandr Petrovitshi parima tekstiga. Ma olen ju neid teisigi lugenud! Kazantsev oli ääretult riigitruu kirjanik ning seetõttu anti ka ta tekste hiidtiraazhides ja arvukates kordustrükkides pidevalt välja. Oli üsna tõenäoline, et sa aeg-ajalt mõne ta "tellise" otsa komistasid. Peaks pisut rääkima ka nn. Kazantsevi paradoksist (minu termin!): olles ise sedavõrd lojaalne kodanik ja looja, tegeles Kazantsev samas tõsiselt ja rahvusvahelise haardega paleokontaktide vallas. Nõukogude press (iseäranis ajakiri "Tehnika-molodjozhi") kubises AK artiklitest teemal, et kunagi on Maad külastanud tulnukad kosmosest. Kirjaniku lemmikteemaks oli Tunguusi meteoriit: Kazantsev väitis üsna ühemõtteliselt, et see peaks mingi tulnukate laeva plahvatus olema... Ka romaan "Faeedid" tallab hoolega paleokontakti rohtumatudel radadel. Raamatu tegevus läheb käima planeedil Phaeton, kus on tehniliselt üsna arenenud tsivilisatsioon (midagi Maa oletatava XXI sajandi tasemel) ning mis asub ilges kapitalistlikus rabas. Loomulikult läheb seal planeedil tuumasõjaks... osa tegelasi putkab Maale. Meil siin on alles suisa ürgne aeg. Esivanemad on just puu otsast maha tulnud ja siis hakkavadki arenema... iseäranis kiiresti peale faetonlaste (ehk faeetide) jumalikku sekkumist. Edasi jätkubki romaan läbi sajandite, kusjuures (peaaegu) kõik inimajaloo kõrghetked oleksid justkui faeetide teene. Raamatu lõpuks on ka Maa jõudnud kunagise Phaetoni tehnilisele tasemele. Sotsiaalselt oleme me muidugi vingemad - saabuv kommunism ja tema hüved! Romaani lõpuks terraformivad maalased veel ka Marsi ära, et sealsetes koobastes virelevatel faeetidel oleks ka kus elada. Sellega saab arenguvõlg makstud ning minnaksegi käsikäes edasi helgema tuleviku manu... Enamike kirjanike puhul saaks sihuke hilinenud pulpseiklus kolm plussiga hinnatud, aga Kazantsevi juhtumil on tegu ilmse shedöövriga, sestap ka neli. Kakskümmend aastat varem poleks selline tekst isegi algajatele Strugatskitele häbi teinud, aga 70ndatel..! See raamat (mida mina lugesin) omas veel ka Juri Makarovi illustratsioone. Makarov on Kazantsevi lemmikkunstnik ning mõjub ka üsna samamoodi, st. pisut ajast mahajäänuna, kuigi Makarovi pildid meeldivad mulle märksa rohkem, kui Kazantsevi raamatud. Lõpetuseks: kui Aleksandr Petrovitsh Kazantsevilt üldse midagi lugeda, siis võikski see olla "Faeedid".