Algab lugu AK jutu "Vzrõv"-iga. Muudetud nimed ja natuke erinev süþeekäik ei peta kedagi, kes jutu lugenud. Kui jutus toimub tegevus 1945, siis siin romaanis 1913. Erinevalt jutust annab siin tulnukas Siberisse väljasaadetud füüsikateadlasele kamaka tundmatut ainet-ülijuhti. Hiljem Ameerikasse põgenenud füüsiku assistent püüab ehitada sellest akut, aga tulemuseks on hiigeljõuga pomm. Venelane ehmub ja peidab aine. Samal ajal on kusagil Vaikses ookeanis avastatud saar, mis nö toodab erilist gaasi, mis võimaldab õhul põleda. Ideaalne unistus verejanustele pursuidele ju - süüdata tulekahju kogu Nõukogude Liidu kohal. Aga läheb natuke teisiti - saarel puhkeb tulekahju, mis pikapeale kogu Maa õhu võib ära põletada. Ja alles siis avaldub nõukogude inimese kogu moraalne tugevus ja roiskuva kapitalismi kiskjalik silmakirjalikkus ning kuritegelikkus täies ulatuses! Lõpeb kõik muidugi kommunismi suure võiduga.
Jättes kõrvale selle saare, kus ilmselt äikest kunagi ei esine ja rõhutatult roiskuva kapitalismi, koosneb kogu romaan sisuliselt kolme-nelja inimese elu ja hinge lahkamisest. Kõigepealt venelane, tulnuka leidnud füüsiku assistent, hilisem kuulus teadlane. Siis ameeriklane, räige kapitalist, kes teeks rahaks kõike võimalikku tagajärgedele vaatamata. Siis jaapanlane, impeeriumi agent, kes kasutaks leiutist ainult Jaapani hüvanguks või hävitaks kõik, mida ei saa selleks kasutada. Ja siis ameeriklase teener sakslane, musklimees, suure jõu ja kõva peaga. Kogu tegevus toimub inimea kestel, nii 60 aasta jooksul.
Üldmulje ei olegi väga lootusetu. Ootasin märksa hullemat. Hindeks e (=2,718....), ümardatuna 3ks.