Päris osavalt paberile pandud lugu, selles mõttes et kirjaoskusega on Nancy Kressil kõik korras; ma olen temalt ennegi lugusid lugenud ja teadsin, et kui ta kirjutab, siis teeb ta seda üsna professionaalselt. Iseasi on loo teema. Selles loos olid peategelasteks kari vanureid, kes miskis hooldekodus surma ootavad. Teistest rohkem kerkib esile 90 aastane, ent elava mõistuse säilitanud Henry Erdmann, endine füüsikaprofessor. Vanureid hakkavad tabama mingid imelikud hood, mingid kummalised kirgastumised ja kerge selgeltnägemisvõime sinna juurde ja muu selline. Algul pannakse kõik läheneva surma arvele, lõpuks aga kui atakid sagenevad ja toimuvad kõigil korraga, selgub, et tegu on hoopis millegi muuga. Nimelt on esmakordselt inimkonna ajaloos kriitiline mass vanureid ületanud 80. eluaasta piiri (140 miljonit oli vist loos see määr)ja selle tulemusena tekib singulaarsus. Miljonite vanurite mõistused ühinevad kollektiivmõistuses, tekib uus eluvorm, mis jätab Maa ja kaob kuhugi. Singulaarsusega liitumine on vabatahtlik, mõned otsustavad Maale oma kehadesse ka jääda.
No oli huvitavalt kirjutatud aga igav teema. Vanurite hooldekodu pole teab mis mõnusa jutut teema niikuinii, seepärast ka keskmine hinne.