Nancy Kress

Kohe alguses tuleb kiita selle pikema jutu (novelette) jaoks loodud suurepärast maailma. Tõenäoliselt on tegu mingite Maa kolonistide järeltulijatega... kindel see pole, aga jutus meenutatakse, et üks tegelane rääkis, et maalased ja Maailma elanikud on tegelikult nn. sugulased. Tegevusajaks on ülikauge tulevik ning tegevuspaigaks maailm, kus on üsnagi kummaline ühiskondlik korraldus. Võtmesõnaks on reaalsus, mis hõlmab kõiki täiskasvanud ja ühiskonnakuulekaid kodanikke. Lapsed reaalsusesse ei kuulu ning kurjategijad on reaalsusest välja aetud...

Jutu peategelane on noor naine, kes samuti reaalsusesse ei kuulu, sest ta tappis oma õe. Peategelasele on antud võimalus reaalsusesse tagasi pöörduda, aga selleks peab ta töötama valitsuse teavitajana (teisisõnu nuhi ja koputajana). Loo alguses saab peategelane uue ülesande ja kui ta selle edukalt täidab, siis on tal võimalus reaalsusesse tagasi pöörduda. Ülesanne ise pole kergete killast – naine peab minema Auliti vanglasse ning looma seal kontakti ühe maalasest vangiga. Maalane on arst, kellele pannakse süüks, et ta on röövinud planeedi elanike lapsi ning nende peal siis igasuguseid meditsiinilisi katseid teinud...

See kõik on alles loo esimene veerand ning etteruttavalt võib öelda, et jutus on mitmeid ootamatuid süzheepöördeid ning maalasest arsti paljastamine pole üldsegi jutu keskne idee. Lummab autori oskus nappidel lehekülgedel (siiski kõigest jutt) luua igatpidi terviklik ja piisavalt eksootiline maailm. Emotsionaalne laeng on samuti võimas... ning need võrratud detailid! Jutu süzhee on samuti paigas. Uudne, haarav, lummav ning raputav tekst! Üldsegi ei imesta, et antud jutt võitis jutustuste kategoorias ajakirja «Asimov`s Science Fiction» lugejate küsitluse ja ameerika ulmekirjanikud andsid sellele Nebula auhinna ning et Theodore Sturgeoni mälestusauhinna zhürii selle teksti aasta parimaks jutuks tunnistas.

Võimas tekst, mille arvustusega on vägagi paslik autorile sünnipäeva puhul õnne soovida!

Järelmärkusena võin veel öelda, et selle jutu lugemisele võlgnen ma tänu eelkõige wõrguavarustele: ajakirja «Asimov`s Science Fiction» toimetus pani selle oma koduleheküljele üles, kuna jutt oli Nebula ja Hugo nominant. Linki ma siia kahjuks panna ei saa, sest jutt on ammuilma juba wõrgust maha võetud. Vene keeles on jutt ilmunud ajakirja «Jesli» 1998. aasta kaheksandas numbris... jutt on venekeelsena ka wõrgus kättesaadav, ühel ajakirja koduleheküljel tervikuna, teisel osaliselt. Linki ma siia ei pane, kuna ma ei tea, kuidas on lood autoriõigustega.

Jürka põhjaliku sisukirjelduse otsa polegi vaja midagi öelda. Kiidetud on teksti ka piisavalt, eks ma siis inisen.

Isiklik kiiks, aga pole kunagi absoluutselt sallinud tekste, mida jutustatakse oleviku-vormis. Mõtlen siis alati, et mis see nüüd annab, miks seda tarvis oli, mille poolest ta antud juhul tavalisest mineviku-vormist etem on, miks just siin oli tarvis olevikku... Ja noh, enamasti ei saa ma neile küsimustele vastuseid. Ka seekord mitte. Sama miljooloovalt ja nõiduslikult ja ulmaselt annab ka mineviku vormis kirjutada!

Teksti esimene pool (kuni selle hetkeni, kui tüüp vanglast välja toodi) oli ka veel täiesti tuim ja igav, tõsi, teine pool see-eest pakkus üksjagu üllatusi ja oli ka põnevam-loetavam. Noh, see vangla osa oli üldse ääretult banaalne (ei taha kohe öeldagi, aga meenutas üsna ameerika seebiseid vanglaseriaale, inimsuhete "keerukuselt").

Ja veel pealkiri. "Lilled" on omal kohal ja igati mõistetav, aga miks jumala pärast see "Auliti vangla"??? Oli ju too koht jutustuse pointi seisukohast täiesti sekundaarne episood, mille samahästi oleks võinud uurimislabori vms asendada...

Ühesõnaga sellised kriitilised mõtted siis tulid lugedes pähe. Ei saa ju välistada, et teen suurepärasele loole liiga ja et kõiges on süüdi mu halb tuju, isiklikud kiiksud (oleviku-vorm ja vangla.värk, mis mulle kunagi korda pole läinud - ma tõesti ei näe erilist kunstilist väärtust selle inimkonna põhjakihi - ja seda see enamasti ju on, kuigi ka üksikuid süütult istuma panduid on kindlasti - kujutamises ja ei mõista ka, miks see üldse normaalsele inimesele korda peaks minema) ja ei tea mis veel. Aga hinne on just neli miinus, kuna ka head oli kuhjaga (millest Jürka pikalt kirjutas).

Paraku tundub see kahe autoriteetse kogu poolt 1996. aasta parimaks Ameerika ulmejutuks kuulutet lugu mulle kompositsiooniliselt üsna saamatu. Oleks autor rohkem keskendunud loo teises pooles lahatavale probleemile, oleks ka viie välja venitanud...