Niisiis sõidab see meeskond suure musta augu lähedusse. Enam-vähem ohutust kaugusest tulistatakse välja sond ja siin lähebki asi huvitavaks. Sond on nimelt üliväike, kuid seal on "meeskonnaks" nendesamade inimeste koopiad, bittidena muidugi. Eksituste vältimiseks on koopiatele loodud täpselt sama kosmoselaeva keskkonna illusioon, mis "originaalidelgi". Kogu lugu on edasi antud kahest vaatevinklist, nii laeval viibivate originaalide, kui sondis viibivate arvutiteadvuste, kes arvavad end samuti viibivat kosmoselaevas. Jätan kõrvale kahtlused taolise meeskonna võimekusest, kus kapten poeb vaheldumisi iga öö kummagi meeskonnaliikme sängi.
Niipea, kui lõppevad kosmose kirjeldused ja algavad tunduvalt huvitavamad omavaheliste suhete omad, läheb asi huvitavaks, kuni meeldejääva nukra lõpuni välja. Eriliseks teeb jutu just see sissetoodud samade inimeste vaatlemine sarnases olukorras aga eri situatsioonides.
Loo nimi tuleb ühe meeskonna liikme Ajiti poolt kaasa võetud Shiva kujust. Shiva on loomise ja hävituse jumal ja tema ühel jalal tantsiv neljakäeline kuju, kellel keerdub ümber pea tulekaar, sümboliseerib just seda musta auku, mille ümber jutu tegevus otseses mõttes tiirlebki. Nii nagu meeskonnaliikmetelgi, on kujudel erinev saatus; originaalidel ja koopiatel läheb erinevalt.
Hea jutt, aga algupoole kosmost oli liiga palju. Siiski, lõpp tõstis hinnet vähemalt kahe pügala võrra. Kui lõpp oleks teistsugune olnud, oleksin "kahe" andnud.