Need reservaadid meenutavad kõvasti omaaegseid pidalitõbiste kolooniaid. Lugu saab alguse, kui reservaati saabub üle pika aja üks arst, kellelt minategelane kuuleb uudiseid välismaailma kohta. Selgub, et midagi head väljas ei juhtu. Mässud, sõjad, omavahel sõdivate grupeeringute maajagamised, näljahädad, revolutsioonid jne. Kusjuures väljast tulnud arst imestab kõige rohkem selle üle, et haigete reservaati suletud inimeste seas pole juhtunud seda, mis suletud territooriumile sattunud inimkooslustes tavaliselt ikka juhtub: gängid, verevalamine, võimuvõitlus jne. Tegutsedes ise miskitsorti põrandaaluses uurimiskeskuses - sest valitsus on keelanud kõik kontaktid haigetega - on ta välja selgitanud, et haigus mõjutab ka inimese aju, nimelt tekitades mõõduka depressiooni, mille tulemusel inimesed muutuvad apaatsemaks, kui terved. Neil puudub tahe tegutseda ja oma tahet peale suruda. Depressioon on nii väike, et seda tegelikult ei märkagi, v.a. asjaolu, et kolooniates elavad kõik suurepäraselt koos. Tülitsemist loomulikult leidub, kuid verevalamiseni ja jõukudeks jagunemiseni pole asi iialgi läinud. Arstil küpseb plaan haigus haigete kolooniast välja smugeldada ja maailma ringi lasta, sest vahepeal on leiutatud ravim, mis kõrvaldab füüsilised muutused kehal. Välismaailm on muutunud nii vägivaldseks, et vägivaldset kihku kõrvaldavat asja oleks hädasti vaja, olgu selleks siis kasvõi haigus.
Nagu öeldud, rahuliku kulgemisega lugu, üsna huvitav veel ka. Hinne: "neli".