Järjekordne dystoopia lähitulevikust. Täpsemalt - XXI saj. keskpaigast. Maakeral leiab aset demograafiline kollaps. VIimase sajandi vältel atmosfääri paisatud synteetilised kemikaalid on avaldanud katastroofilist mõju inimeste võimele järglasi saada. Lapsed on muutunud harduldusteks. Elanikkond vananeb. Majanduslik surve tööjõulisele elanikkonnale kasvab. Eriti hullus olukorras on naised, kes kangesti lapsi tahaks. Aga ei saa.
Lugu algab sellega, et äärelinna elamukvartalis jookseb rööbastelt välja rong ning põhjustab suuremat sorti tulekahju. Elanikkond evakueeritakse. Osadel neist aga jäid ähmiga maha nende lemmikloomad. Neil kelle majad ohutsooni äärel lubatakse koos ajateenijatest julgestuseskordiga minna oma koeri-kasse tule käest päästma. Üks lemmikoomaomanikest aga paneb ootamatult oma saatja käest plehku. Saatjak olev noor ajateeniatydruk ei ole prahi pealt riisutud ning saab põgenikule järele. Suur on tema ehmatus, kui ta näeb mehe käes puuri kolme pärdikuga. Pärdikutel on inimese näod.
Kommentaariks. Lõppkokkuvõttes jäid raamatust võrdlemisi segased muljed. Yhest kyljest oli yhiskonna ja selle demograafilise katastroofi kirjeldus ja läbimõeldus ysna tasemel. Ka teostus oli.. tegelikult sugugi mitte nõrk. Midagi jäi aga siiski puudu. Tegelaskujud tundusid.. kuidagi kummaliselt tuimad. Ilmselt oli seal veel muidki hädasid, mida ma siin hetkel ilmselt kuigi hästi formuleerida ei suuda. Igal juhul tunub "neli" selle jaoks just täpselt paras hinne olevat.