Loo atmosfäär meenutab mulle väga Richard Mathesoni romaani "I am Legend" õhustikku. On üks mees ja mitte kedagi teist. Maailmas domineerivad olevused, kes kõigi kaanonite järgi on üleloomulikud: väliselt nagu väikese lapse moodi, aga sisult kiskjad, laibasööjad. Peategelasel, endisel politseišerifil John Daltonil, on olnud õnn või õnnetus näha hetke, kuidas see katk alguse sai. Väljakutse liiklusavarii paigale, kus õnnetusse sattunud veokist pudeneb välja väikesi põrgulisi - ja on näha, et need sünnivad ühe laiba kõhust. Ent autos on ka mingeid võõras keeles iidseid raamatuid ja okultistlikke märke. Kuidas ja miks kogu šerifile nähtav maailm äkki ära pööras, miks riik ja armee olukorda kontrolli alla ei võta, seda me teada ei saagi. Šerif tegutseb alguses koos oma abilisega, siis keerab sellel peas ära ja temaga tuleb lõpp teha. Mees jääb üksi, varjunud maamajasse, ning käib sealt väljas eluks vajalikku kaupa hankimas ja põrgulisi tapmas. Ringi liigub üksikuid õnnetuid inimesi, aga kummalisi mutantolevusi. Mees muutub tundetuks, apaatseks, ent elutahe ei anna alla. Kui siis päästjate eriüksus "tsooni" tungib jaekspolitseinikuga muljeid vahetatakse, ei oska üksik hunt sellest erilist rõõmu tundagi.
Ehkki jutus on piisavalt palju õudusloole omast koledust, verd ja jõhkrust, tundmatuid olevusi ja muud sellist, on see kokkuvõttes ikkagi õhustikul baseeruv jutt. Lootusetuse tunne, masendus, võimalik inimkonna hukk, nüri võitlus tundmatu jõuga. Kui lugejal on sellise asja suhtes soodumust ("soolikat"), siis võib soovitada. Miks seda lugu on tahetud vägisi siduda Ctuhlhu-värgiga, jäi mulle selgusetuks.