Minuarust vajalik raamat, sest avab antud autorit pisut teisest küljest, kui ta sarjade Myth, Thieves` World ja Phule`s Company püsilugejatele paistab. Ma ei pea neid sarju just halvaks, aga siinarvustatav kogumik muutis üsna tugevalt minu suhtumist Robert Asprinisse. Olin autorit seni pidanud selliseks hubaseks ajaviitekirjanikuks, kes teeb nalja või organiseerib siis ühte esimest fantasykirjanduse ühisilma. Selgus, et algajana on ta ka märksa tõsisemaid asju avaldanud. Loomulikult on ka Müüdi-sarja naljadel oma tõsisem mõõde olemas – tõttöelda on ju üsna vähe teoseid, mida konkreetselt ühe kindla suuna alla saab paigutada. Aga paigutatakse ju! Ja Robert Asprin on selle ühemõõtmelise kirjanduspildi alusel selline fantasy kirjanik ning eelkõige naljamees.
Romaane «Mirror Friend, Mirror Foe» ja «Tambu» lugedes muutus maailm märksa mitmemõõtmelisemaks ning autori isik ja taotlused said samas kah selgemaks. Kas pole niipalju annet, või pole jaksu, et kirjutada mitmekesisemalt ja sügavamalt. Igatahes on enam kui 30 aastat hiljem meil just selline Robert Asprin nagu on. Noh, selline üsna ühekülgne kommertsautor, kes samas teenib ilmselt paremini, kui paljud temast mäekõrguselt paremini kirjutavad. Aga elu pidigi ju valikutest koosnema...
Olen mõlemast romaanist ka juba kirjutanud, võrdleks siin neid siis pisut omavahel. «Mirror Friend, Mirror Foe» on selline pretensioonitu märul, kus oma iva täitsa olemas on, aga autor jääb siiski kuhugi poolele teele pidama ... või ei vedanud võimed välja ... või ta arvas, et nii on hea küll. «Tambu» on kindlasti sisukam, aga et selline romaan meistritööks saaks, selleks peaks autor tõesti paremini oskama – Robert Asprin vist siiski ei oska. Raamatule siis kokku neli, mis samas on mitu suurusjärku tugevam, kui mõlemale kogumikus olevale romaanile antud neljad ning see tugevus tuleb just sellest, et oli huvitavam kui ootasin.