Baturin on raskesti liigitatav autor. Ei ole ta ju õieti ulme, samas kasutab ta ohtralt pooleldi unenäolist, pooleldi müstilist tagapõhja. Ja selles romaanis veel eriti. Ma võin küll kirjeldada, mis siin tekstis sees on, aga mitte miski algoritmiga ma ei saa aru, millest siin jutt peaks käima.
On üks laevahukust pääsenud meremees sattunud kohta, kust minema pääsemine on välistatud. Ometi õnnestub tal merele ujuda, kus ta satub äraneetud laeva pardale, mille meeskonnaks on kummaline etiooplane, naiskapten ja 600 kehatut naismadrust. Edasine jutt kaotas minu jaoks järjepidevuse ära -- viskleb teine ajas sihitult edasi-tagasi hägustel (ma oletan et needusest vabanemise) eesmärkidel, paraku on asja iva nii sügavale ridade vahele peitunud, et kohe mitte ei mõika. Ju see peaks siis suurt armastust tähendama... A see ju polegi loogiliselt mõistetav.