Esimeseks, kui seda teost kirjeldada tahaks tuleks pähe: "Ebaloomad" (Vercors) kohtub "Neljanda jääajaga" (Kobo Abe). Kuna kumbki teos ei kuulu just ulme tippu, (kui mitte otse öelda, et on ajast ja arust igavad jurad,) tuleks sellest negatiivseim soovitus, mis olla saab. Raamatu päästab autor kui selline - see on NB omases rikkas keeles kirja pandud ja sinna on parasjagu mõtet, sümboleid ja ka action`it juurde pandud. Ühesõnaga - laevastik (selle juht raamatu protagonist) läheb lahingülesannet täitma, pommidel märge "õppe". Meresügavuste kohal, kui pommid lahti lastakse, taipab kapten, et all on ehitised, taipab ka laevad eemale viia ja õigusega, sest pommid pole mitte õppe ja sügavikus toimuvad tuumaplahvatused. Ning selle järel kerkivad pinnale miljonid laibad. Inimlaibad - mehed, naised, lapsed... Tagasi kodusadamas võetakse nad kinni ja algab segane kohtuprotsess - kes on süüdi ja kas süüd üldse on. Meeskonnad kapteniga eesotsas istuvad sel ajal muidugi kindlaimas vanglas ja seega on seal veel minupärast - jätkates alguse stiili - "Gulagi arhipelaag" (Aleksandr Sol˛enitsõn) kohtab "Põgenemine Alcatrazilt"... Ühesõnaga, üks mõtisklus inimsusest, süüst ja kohusetundest, sellele taustaks parasjagu niipalju tegevust, et kui lugema hakata, käest ära ei pane, kuigi teatud määral minu jaoks kordab NB eelmisi raamatuid. Hea.