No on... See 2002 aasta romaanivõistlusel I preemia saanud teos ei ole mitte kergete killast. Aga ei mäletagi, et oleksin eesti kirjanduses midagi võrreldavat kohanud. Äärmiselt rikka keelega, iga lause filigraanselt häälestatud, samas harjumatult aeglases tempos liikuv lugu. Raamat, mida ei saa ahmida, millesse süvenemiseks tuleb endale aega anda - siis avaneb lummav maailm. Ei paista see silma just usutavuse poolest, samas pole tegu ka klassikalise ulmega. Selline pikk müüditöötlus pigem, sümbolitest pakatav. Ulmelist muidugi on, kuid see pole peamine... või mis on? Ulmekrijandusele on auks, et selline raamat ulme on.