Yhel ilusal (või mis nyyd nii ilusal) õhtupoolikul ajab suhteliselt pretentsioonitu ja leebe olemisega noorsand Malcolm autoga alla mägra. Too vaatab talle pika pilguga otsa ja teatab, et säherdust jupatsit tema kyll ei oodanud. Malcolmi hämmastus syveneb veelgi, kui mäger edasi seletab, et õigupoolest ei olegi ta mitte mäger, vaid maskeeritud jäähiid nimega Ingolf, kes peale kõige muu on juhtumisi ka Maailma Valitseja. Nimelt pani ta omal ajal skandinaavia jumalatelt pihta Nibelungide sõrmuse (Holtil paistab olema nõrkus Wagneri ooperite vastu), mis seob terve maailma käekäigu oma kandja emotsionaalse seisundiga. See sõrmus, pluss maagiline võlukiiver Tranhelm, mis kandjal oma kuju ja asukohta muuta lubab kuuluvad nyyd Malcolmile. Yhesõnaga, Malcolmist saab Maailma Valitseja. Erinevalt kõigist eelmistest sõrmuse omanikest (jumalad, päkapikud ja kangelased), kes läbi ajaloo kõik kyllalt verejanulise ja pahura loomuga on olnud, toob Malcolm oma tasase loomuga maa peale rahu ja yksmeele, yhesõnaga Kuldse Ajastu. Ainsaks probleemiks on see, et pretendente sõrmusele on veelgi: sõrmuse valmistaja päkapikk Albrecht, kolm seksikat näkilist Rheinitytart ja loomulikult jumalate kuningas Wotan. No ja nii edasi. Oma humoorikuselt igati heal ja võrreldaval tasemel "Lendava Hollandlasega". Sisukuse poolest isegi paremal. Ehkki see ei ole antud raamatu puhul primaarne. Viis.