Selle raamatuga võrreldes on Pratchett igav nagu mõni marksismi-leninismi käsiraamat. Huumorit pritsib igast reavahest ja komavarjust. Ainuke häda on see, et see huumor trambib üle lugeja sihikindlalt nagu amokkijooksev dinosaurusekari, kes on just teada saanud, et peab BBC-le veel mõned dokseriaalid tegema. Lõputu killupildumine nüristab huumorisoone juba poolesaja leheküljega nii täielikult ära, et olin sunnitud seda küllaltki õblukest raamatut lugema 3 pikema pausiga -- no kui pool tosinat kildu ühte lausesse kokku kuhjatult suunurkagi ülespoole enam ei tõmba, siis muud lihtsalt ei jää üle... sest itsitamist väärivaid kohti jagub teksti ohtralt. Absurdihuumor annab pihta kõigele ja kõigile kuningas Arthurist alates ja jõuluvanaga lõpetades. Kõik tegelaskujud on suht-koht jaburad ja nende sattumine üha jaburamatesse olukordadesse annab iga kord kokku veel suurema narruse. Ega siin muud olegi kosta, kui et kiiver kildude kaitseks pähe -- ja anna olla!
Nagu pealkirjastki aru saada, tegeldakse siin Graali otsimisega. Kuningas Arthuri rajatud Püha Graali Rüütlite Ordu vajab uut suurmeistrit (senine lahkus omavoliliselt ametipostilt ja hakkas aknapesijaks). Selleks äratatakse 1500 aasta pikkusest nõidusunest juhmivõitu, aga see-eest vankumatult ideaalidesse uskuv rüütel ja kus siis hakkab alles juhtuma...