Seitsme maa ja mere taga, Kurja Kuninganna poolt hallatavas muinasjutukuningriigis, juhtus säärane rumal lugu et mingid vastutustundetud teismelised häkkerid murdsid sisse Kuninganna peeglisse (teate kyll, see tehisintellekt mis missivõistluste resultaate ennustas). Habras aparaat jooksis asjatundmatu käsitsemise peale kokku ja kuningriiki saabus kaos.
Kuri hunt moondati printsiks, Lumivalgukesest sai hambuni relvastatud naiskurjategija, kolm põrsakest lasid ise oma maja õhku, kusjuures pärast selgus et vale maja - kolm õnnetut karu halasid ahervaremete vahel, et mis see siis nyyd olgu, Kuldkihar laamendas niisama ja lõhkus mööblit, aga et niimoodi..
Selline vahvalt jabur kompleks-paroodia populaarsetele muinasjuttudele. Vaimukuselt Holt Pratchettile kuigivõrd alla ei jää.. midagi oli aga siiski puudu. Raamatu keskosa kippus selle vaimukuse sisse lihtsalt ära uppuma. Nii nagu varasemates Kettamaailma osades ei olnud eriti syzeed, nii pole seda ka käesolevas raamatus. Kummaline. Pratchettil on syzeed iga aastaga rohkem, Holtil paistab et vastupidi. Lugeda oli lõbus aga vahepeal muutus asi lihtsalt tyytuks. Lõpp selle eest jällegi igati heal tasemel. Kokku neli.