Tegemist on väga programmilise Leiberi jutuga, mis jätkab sama liini, mida "Smoke Ghostki". Seekord on modernse linna õudus kehastunud viirastuslikuks (liba)hundiks, mis üht õnnetuvõitu eraeluga vanapoissi jälitama asub. Vanapoiss konsulteerib muuhulgas ka sõbraga ning sõber peab talle paarileheküljelise loengu, mis põhimõtteliselt peakski olema Leiberi sedasorti juttude ideoloogia sõnastus. Hunt aga on võimas -- ta karv on tokerdunud ja rääbakas nagu hulkuval koeral, ta silmades hõõgub rasketööstuse ahjude leek, ta teravate hammaste vahelt tilgub masuuti... Kuna mina pean ennast kultuurirelativistiks, siis Leiberi idee õudusest, mis igavesti muutub meid ümbritsevaga samas taktis, on mulle igati südamelähedane. Selles osas muide juhin tähelepanu jutu lõpulausetele -- need justkui vihjaks, et juhuslik möödakäija, kes mehikese päästis, hunti ei näinud, vaid nägi midagi muud -- et see, milleks õudus kehastub, sõltub ka tema ohvrist.