Ei meeldinud viis, kuidas loo algusest peale vihjati Teisele Maailmassõja ning Morelandi unemängu seostele. Lugejas kasvatatakse mõtet, et tegu on schabloonse tükiga ning lõpplahenduseks on see, et Morelandi unenäomäng on kuidagi üksüheselt seotud II ms käiguga. Õnneks siiski nii lamedaks Leiber ei lähe, kuigi ka see võimalus jääb iseenesest õhku rippuma. Minu meelest oleks aga selle ajaloolise konteksti üldse võinud ära jätta, selline süzhee oleks ennast kenasti välja kandnud ka ilma selleta.
Mis puutub maletaja kirjeldusse, siis erinevalt näiteks Zweigi luuludest on käesolevas teoses see suhteliselt adekvaatne. Kujutan ka täiesti ette, et üks maletaja võib vabalt omandada unenäomängu-taolise psühhoosi. Üks detail veel -- jutus mainitaks põgusalt üht vana valgete juustega mängijat, kelle käed nii värisevad, et temaga mängides lõpuks hakkab tunduma, nagu kogu laud väriseks temaga kaasa. Ma pean ütlema, et äärmiselt tõetruu kirjeldus -- nimelt on P. Kerese Maleklubis (või kuidas seda Vene tn. asutist tänapäeval nimetataksegi) selline subjekt täiesti olemas... :o)
Üldse ei meeldinud aga jutu lõpp -- nimelt tunnen tugevnevat vastumeelsust selliste lugude kohta, milles keegi unes midagi läbi elab ning siis materiaalses maailmas leitakse mingi ese, mis tema nägemust kinnitab, antud juhul siis Morelandi tundmatu mängu vigur. Tundub, nagu tahetaks iseenesest psühhoosist rääkivat juttu selle detaili lisamisega tingimata ulmekirjanduse alla liigituvaks muuta. Sellist lõppu esiteks pole antud juhul minu arust üldse vaja ning teiseks on see hirmsal moel kulunud ja schabloonne.