See on siin nüüd sedasorti asi, mida pean silmas heatasemelise moodsa linnaõuduse all. Ei ole literatuuritsevat eputamist, autor keskendub kalgile ja kõledale suurlinnale ning selles elavate inimeste hirmudele ja ängidele. Noh, kui tänapäeval on igasugu urban legendid Yänkistanis juba piisavalt leierdet teema, siis aastal 1941 kindlasti veel mitte.
Ja Leiber on tõeline suurmeister. Ta oskab just vajalikule keskenduda, mille tulemuseks on meisterlikult lugeja silme ette manatud miljöö ja tegelaste ehedad, psühhoanalüüsi kõntsast puhtad hirmud. Siit leiab kitsaid taevasse kõrguvate majadega räpaseid New Yorgi tänavaid, kõikehaaravat õudust keset harilikku kontoriruumi ja seda südapäeval, siis veel vastu aknaklaasi surutud mustad näod, ärevad telefonikõned...
Olen sillas...
Ahjaa - mingil määral tundub see tekst Leiberi jaoks ka kergelt programmilise hõnguga olevat, pean silmas peategelase arutlust loo algul, milline võiks olla moodne viirastus, argine õudus jne. Super!