Lugu olendist (inimene tema koht vist õige sõna küll ei ole, väliskujust hoolimata), kes kõikehävitava III maailmasõja lõõmas sündninud mingil põhjusel ajatelge pidi tagurpidi liigub -- näeb inimesi tekkimas hauast ja lõpetamas oma eksistentsi emaüsasse siirdumisega jne. Näeb kõike toimuvat justnagu tagurpidi käima pandud filmilindilt. Oskuslikult kirja pandud, minul igatahes tekitas lugemisel kerge pööritustunde (seekord on see kompliment!).
Teatud raskusi tekitab muidugi see, et kuidas teised peaksid sellist isikut tajuma. Võib väita, et nende minevikus ju sellist polnud -- teisest küljest, kui tegelane ajas kogu aeg tagasi liigub, kohtub ta ju igal hetkel teiste isikute järjest "eelmisemate minadega", st ka teistele peaks siis tunduma, et ta on alati olemas olnud... Ilmselt seda mõtles ka autor, sest ühes kohas oli juttu tema ees põrmu langevatest talupoegadest. Huvitav teemaarendus oleks olnud veel tegelase jälgimine Suure Pauguni välja ning pärast tema suubumist "algpunkti" teistpidise Paugu kirjeldamine, millega tüüp lõpuks satuks sellisesse universumisse, mille ajavektor on tema omaga paralleelselt suunatud...