Pealkiri "Mater Tenebrarum" on võetud Thomas DeQuincey (1785-1859) raamatust "Suspiria de Profundis" ("Ohked Sügavustest"), mis on järjeks tema pisut kuulsamale raamatule "Confessions of an English Opium-Eater". Leiberi loo algus (peale pikka sissejuhatavat tsitaati Suspiriast) on üsna rahulik, mille tõttu ma raamatut mitu korda alustada proovisin, lugesin paar lehekülge ja panin uuesti riiulisse tagasi. Normaalsena tunduv õuduskirjanik San Franciscost ostab purjus peaga antikvariaadist kaks omavahel nööriga kokkuseotud raamatut -- teose mis tutvustab Megapolisomantsiat (maagia, mida tehakse suurlinnade abil) ja Clark Ashton Smithi (käsikirjalise) päeviku. Ega sisust rohkem rääkida ei julgegi, sest kardan muidu lugemismõnu rikkuda. Igal juhul, Megapolisomantsia, Clark Ashton Smithi (et al) ja narkootiliste-hullumeelsete fantaasiate teemadel hakkab lugu arenema. Esimese hooga tundus, et tegemist on õudusjutuga, praegu ... ma parem ei kommenteeri. Leiber hämmastab oma fantaasiaga ja oma "mütoloogia" nüansirohkusega, ning loomulikult (väga isikupärase) peene-elegantse sarkasmiga. Mitmed kohad raamatust, mis alguses tunduvad ühemõttelised, omandavad loo arenedes uue teistsuguse tähenduse, ning ma võin lubada, et tähelepanelikku lugejat ootavad mitmed meeldivad üllatused. Erakordselt hea raamat.