Alustaks kõigepealt ilmumiskohast: jutt avaldati esmakordselt samanimelises originaallugude antoloogias, mille koostas (anonüümselt) Donald A. Wollheim. Teiseks on see ääretult tüüpiline Fritz Leiberi õuduslugu. Siin pole mingeid vanu losse, ega kummitavaid kabeleid jne... on urbanistlik setting ning tavalised inimesed, kes meid igapäev ümbritsevad, kuid õudust on mõneti rohkem, kui traditsioonilises õudusloos. Noh, Fritz Leiber mängib (psühiaatriliselt) ääretult libedal pinnal... ta väldib traditsioonilisi (ajuti juba suht tobedate klisheedena mõjuvaid) lahendusi ning loob uut hirmumütoloogiat. Suurlinn pole enam kummitus- ja monstrumivaba paik... ka siin on omad olemas, hullem on see, et neid me ei tea, ega oskagi õieti karta. Antud loo keskpunktis on naisvampiir, kelle fotodega on üle külvatud terve maailm. Kust ta pärit on?... seda autor ei seleta... see polegi oluline. Oluline on see, et uuel ajal on uued õudused. Mida see moodne vampiir siis joob? Verd igatahes mitte.. aga ega ta sellepärast vähem erootiline, vähem hirmus ja vähem letaalne pole. Jutt, mida iga vähegi avarama lugemusega ulmefänn peaks lugema!