Jutt räägib Vietnami sõjatandrist läbi noore sõduri silmade. Tegelikult piirdubki asi Tandriga, sõjameeleolu ja ajaloolise tagatausta kirjeldus puudub. Noorel sõduril puuduvad vanemad -- sugulasteks on ta tädi ja onu ning väike 11 aastane vend. Väikevend on invaliid, kes imetleb oma Suurt venda. Ta tunneb uhkust ta üle ja on rõõmus, et tal on keegi kes astub vajaduse korral ta eest välja. See ainsana mulle jutu juures meeldiski -- sarnasus "Vendade Lõvisüdametega" -- ja see teeb jutu osati nukralt armsaks. Jutus mängivad olulist rolli indiaani tantsud... Kahjuks mingit elamust ei andnud. Ridade lugemine piirdus silmadega üle käimises.