Jutu tegevus toimub 1940ndate algul. Minategelane on andekas noor pesapallimängija, kel napib enesekindlust ja seetõttu kipub läbimurre profimaailma ohtu sattuma. Tippu jõudmiseks üritab ta ennast tõestada teisejärgulise liiga vähetähtsas võistkonnas. Paraku satub karjääri hüppelauaks valitud klubi treener olema mingi veidrik. Räägib teine oma pesapallikindaga ja mitte lihtsalt, vaid oma sõnul Joe DiMaggio endaga (oli seal jah selline pesapallilegend), jagab tähele nõuandeid, enda klubi aga käib alla.
Wilberi lugu sümboliseerib minu jaoks paljuski ameerika moodsa aja arusaamatut lühiulmet, just sellist kirjanduslikkusele rõhku panevat, nagu Magazine of Fantasy and Science Fiction avaldada armastab. Jutustatakse mingi segane lugu, millel pole algust, selgroogu ega lõppu. Ainuke ulmeline moment, mis konkreetses loos sisse toodud, on mobiiltelefon-pesapallikinnas, aga sellest ei saa ka aru, kas on või ei ole. Ja välja ei jõua see lugu ka mitte kuhugi. Sama mõttetu ja arusaamatu (vähemalt minu jaoks) kui pesapall.