Tekst kuulub “S’hudonni Merkantiilse Impeeriumi” sarja, millest seni ilmunud kaks lugu. Skeem põhineb sellel, et Maale laekub S’hudonnide laevastik ja inimkonnast kujuneb üks osa nende galaktilise Impeeriumi koosseisus. S’hudonnid üliarenenud tehnoloogia ja vaimsete võimetaga tsivilisatsioon, kes uhkelt kosmoseavarustes kaubitseb. Välimuselt seakala kujulised...üpris raske neid visuaalselt ette kujutada, pole seda ka loo illustraator üritanud. No vot, kuuleka teenistuse eest - Maast kujuneb s`hudonnide viljaait, mis nende puskari jaoks toorainet toodab - autasustatakse inimkonda koloniseerimuskõlbuliku planeediga. Nimeks Kaledoonia.
Loo peategelane Clifford Lamb on üpris kuulus ja eakas poeet, kes Maalt Kaldedooniasse saabub. Nooruses oli ta veel endise nime all s’hudonnide vastu agiteerinud ja sellega suurema verevalamise põhjustanud. See minevik on aga maetud ja saladus - nüüd on ta ainult poeet Lamb. Kaledoonia pealinna Leucharsi jõudes avastab ta selle keerukatest poliitilitsest intriigidest lõhestatuna. Ta on reisil tutvunud ühe s’hudonni ametniku Twoclicks’iga - too teatab talle nüüd, et teel Kaledooniale on teda haigushoo ravimise sildi all supertehnoloogiaga veidi “remonditud” ja s’hudonnid paluvad talt ühte teenet. Lamb loomulikult keeldub, ent juba avastab ta ennast traagiliste sündmuste keskmest.
Üldiselt jääb nagu selle kirjutamispõhjus mõnevõrra segaseks...kuni lõpuks siis kirjanik jõuab sedastuseni, et omades uut keha (ja Lamb on s`hudonnide tehnoloogia abil võimsa noorenduskuuri läbi teinud), et kas siis ka mälestused ja patukoorma kustutada laseksime, et see uut elu nautimast ei segaks? Lamb tõdeb, et oma minevikku tuleks ikka järel lohistada...
Lugu ei hiilga eriti millegiga, mõjub vanamoodsalt. Ega väga usukski, et ilmunud aastal 2000. Oleks tegu lühijutuga, pälviks ta “nelja”; samas võtmes ja köitvusastmes romaan saaks aga “kahe”. Seega on “kolm” sobilik hinne sellele üsnagi tuimale ja kuivavõitu tekstile. Olen Wilberilt seni lugenud samuti küllaltki kehvapoolset õuduskallakuga lugu. Seegi lühiromaan ei pane tema loomingu vastu suuremat huvi tundma.
Loo peategelane Clifford Lamb on üpris kuulus ja eakas poeet, kes Maalt Kaldedooniasse saabub. Nooruses oli ta veel endise nime all s’hudonnide vastu agiteerinud ja sellega suurema verevalamise põhjustanud. See minevik on aga maetud ja saladus - nüüd on ta ainult poeet Lamb. Kaledoonia pealinna Leucharsi jõudes avastab ta selle keerukatest poliitilitsest intriigidest lõhestatuna. Ta on reisil tutvunud ühe s’hudonni ametniku Twoclicks’iga - too teatab talle nüüd, et teel Kaledooniale on teda haigushoo ravimise sildi all supertehnoloogiaga veidi “remonditud” ja s’hudonnid paluvad talt ühte teenet. Lamb loomulikult keeldub, ent juba avastab ta ennast traagiliste sündmuste keskmest.
Üldiselt jääb nagu selle kirjutamispõhjus mõnevõrra segaseks...kuni lõpuks siis kirjanik jõuab sedastuseni, et omades uut keha (ja Lamb on s`hudonnide tehnoloogia abil võimsa noorenduskuuri läbi teinud), et kas siis ka mälestused ja patukoorma kustutada laseksime, et see uut elu nautimast ei segaks? Lamb tõdeb, et oma minevikku tuleks ikka järel lohistada...
Lugu ei hiilga eriti millegiga, mõjub vanamoodsalt. Ega väga usukski, et ilmunud aastal 2000. Oleks tegu lühijutuga, pälviks ta “nelja”; samas võtmes ja köitvusastmes romaan saaks aga “kahe”. Seega on “kolm” sobilik hinne sellele üsnagi tuimale ja kuivavõitu tekstile. Olen Wilberilt seni lugenud samuti küllaltki kehvapoolset õuduskallakuga lugu. Seegi lühiromaan ei pane tema loomingu vastu suuremat huvi tundma.