Loo alguses tuleb Pariisi kriminaaljälituse ülem Edgar Allan Poe korterisse, et kohtuda Auguste Dupiniga - too on nimelt sõbral külas. Seeläbi pühendatakse ka Poe asjasse. Tapetud on Pariisi tuntud notar Calmart. Calmart koostas Erich Zanni testamendi, mille kohaselt jäi tema kuulus viiul (Kadunud Stradivarius) viiul ühe muusiku kätte, noodid ja muusika aga Dupinile. Lisaks tapetud notarile on nimetust hauast üles kaevatud ka Zanni surnukeha. Mida mõrtsukas otsib? Läheb lahti tüüpiline krimilugu, mille põhiliseks iseärasuseks on üleloomulik element. Kahtlused hakkavad keerlema ühe Pariisi ooperiteatri kollktiivi kohal, kus etenduses kasutatakse ka Zanni viiulit. Viiuliga on selline lugu, et instrument võib muuta helistikku ja meeleolu sõltumata sellest, mida viiuldaja teeb - tegu on nagu keelte ümberhäälestusega mängimise ajal, ilma et muusikul sellega mingit pistmist oleks.
Viiuli, mõrvade, Zanni pärandi ja üleloomuliki jõu (Nyarlathotep, the Crawling Chaos) ümber keerlev trall leiab lõpplahenduse loomulikult Zanni koteris Rue d´Auseuil, tänaval, mis hoolimata Lovecrafti loo peategelase väitest loo lõpul siiski eksisteerib. "The Legacy of Erich Zann" tõlgendab Lovecrafti teksti üldse hoopis teisiti, lisab juurde rohkest "varjatud" infot ja ajab asja üldse väga keeruliseks. Lisaks muidugi krimiloo tüüpvõte, et mõrtsukat pole ühegi nipiga võimalik arvetatava tõenäosusega ära arvata.
Jutustus on ilmunud Stablefordi kogumikus "The Womb of Time" (Perilous Press, 2011).