Minajutustaja on Yorkshire´is elav jõukam meesterahvas, kes on hariduselt bioloog või botaanik (nagu ka loo autor Stableford) ja kes kasvatab oma maamaja kasvuhoonetes erinevaid taimi, uurib neid, aretab sorte. Temaga koos elavad tema abikaasa, tütrtirts ja mõned abilised. Loo alguses näeb ta oma majale lähenemas ühte meest ja ta saab kohe aru, et too on surnud - mitte ainult seetõttu, et ta mehe ära tunneb (koos õpitud ning sõditud) ja teab, et too suri aastate eest, vaid ka seetõttu, et tal on surnule omane näoilme. "Surnu" on Lawrence Oates, 5 aastat varem koos Scottiga lõunapooluse avastamisel osalenud mees, kes teadaolevalt hukkus samuti koos ekspeditsiooni teiste liikmetega. Veidi enne traagilist lõppu astus ta telgist välja, öeldes (Scotti päeviku järgi) kuulsaks saanud sõnad "I am just going outside and may be some time." Surma aimav raskelt haige mehe tegu on vaadeldud kangelasliku eneseohvedusena. Nüüd on Oates aga Inglismaal ülikoolikaaslase juures. Kohmetusttekitava kohtumise keskne sõnum on see, et kuna peategelane (hüüdnimega Linny) on taimekasvatuse spetsialist, tahab Oates, et just tema üritaks tal suureks kasvatada seitse seemet või seemnerakku või loodet või nukku, mis on talle kaasa antud. Need seemned anti Oatesile kaasa Nende poolt ja kvalifitseeritud abi leidmine nende idude (mis on algselt imiku rusika suurused ja teadusele tundmatut päritolu) kasvatamine oli tingimuseks, et Oates saaks Inglismaale elavate sekka naasta.
Aga mis juhtus vahepeal? kuidas Oates Antarktikast Euroopasse tuli? Kas ta ikka on surnud? Peategelast (ja lugejat) vaevavad need küsimused, millele Oates annab tõrksalt vastuseid, ehkki tema mõistus on enam vähem adekvaatne. siiski saame teada, et Scotti telgist väljudes kukkus ta kuhugi (võib-olla jäälõhesse, ent ilma maandumiseta) ja jõudis Teise Antarktikasse. See Teine Antarktika on üldjoontes see, mida Lovecraft kirjeldasd oma kultuslikus romaanis. Õnneks ei hakata Stablefordi teoses Lovecrafti üksikasjalikult ümber jutustama, vaid antakse ainult visandlik pilt. Päris selgeks ei saa (ja tore on), mil moel toimus Oatesil kontakt Nendega, kuidas suheldi jne. Ei saa selgeks, kas Oates on vahepeal surnud või mis seisundis ta on, kas teda juhitakse kuidagi teise rassi poolt - ilmselt ei tea ta seda isegi. Igal juhul harjub ka Linny abikaasa nende majja elama jäänud mehe olemasoluga, teades, et too on surnud või midagi sellist. Sündmused jmuutuvad elavamaks siis, kui Linnyl õnnestub kahest "seemnest" tõepoolest midagi kasvatada.
Mu meelest on idee seostada Lawrence Oatesi kadumine Lovecrafti Antarktika-romaaniga iseenesest suurepärane idee (Oatesi surnukeha jäi ju leidmata). See idee on huvitavalt vormistatud, nii et Cthulhu Mythosega pole üle pingutatud ja leitud on ka ootamatu puänt. Ja kui hakata mõtlema, siis on kõik 4 peategelast kuidagi väga sümpaatsed - eriti Linny abikaasa, kes maailmasõjas raskelt vigastatud sõdureid abistanud naisena ei löö põnnama ja ravitseb ka oletatavalt surnud mehe külmakahjustusi saanud jalgu jms.
Lühiromaan on ilmunud Stablefordi kogumikus "The Legacy of Erich Zann and Other Tales of the Cthulhu Mythos" (Borgo Press, 2012).