Ai, hea lugu, väga hea. Fantasy žanris on väga raske lühilugu kirjutada, juba žanri olemus eeldab telliskivipaksust romaani - veel parem kui triloogiat - et saaks ikka korralikult maailma luua, ja mis peamine, rännata erineva pikkusega tegelastega kõigi kolme köite vältel ühest otsast teise, kohtudes sealjuures omanäoliste kuid sarnase käitumisega pahalastega ja pidades sealjuures maha eepilisi kaklusi kõikide maailmas esindatud rasside ja rahvaste ning floora ja fauna osavõtul. Lühiloos on seda kõike natuke raske teha. Stableford saab aga kergesti hakkama meeldejääva ja sealjuures veel muljetavaldavat puänti omava looga, mis tõsi küll, veidike - aga ainult õige veidi - meenutab mingit araabia muinasjuttu "Tuhandest ja ühest suguühtest". Lugu on pooleldi muhe ja pooleldi übervägivaldne, kirjeldades põgenenud orjade teekonda, mille käigus iga päev üks mees erineval jubedal visil hukka saab, kuni järgi ongi ainult üks, jutuvestja ise. Nagu öeldud, lugu omab tähelepanuväärset puänti ja rohkem lobiseda oleks liig. Lugege, väga mõnus lugu on. Kindel "viis", plussidega.
29.
2
4.5
