Mis silma jääb on, et jätkuvalt pelgavad mitmed autorid traditsioonilist atribuutikat kasutava õudusjutu kirjutamist; ikka üritatakse olla otsivad ja uuenduslikud, ent need, kes julgevad kirjutada läbiproovitud kaanonite kohaselt, lajatavad väga mõjusa teksiga. Joyce’i “Xenos Beach” - mida peaks antoloogia parimaks, kuulub nö tüüpskeemi “kohtumine eksootilises paigas mütoloogiaga”. Morrise “Coming Home” on korralik tondijutt ning üllatuslikult hea Kiernani “In the Water Works” esindab tüüpskeemi “väljakaevatud vana õudustarvik”. Tüüpskeeme on muidugi veel - näiteks “Elustuva surnu” motiivi kasutavad Garris “Forever Gramma” (väga õnnestunult), Ramsey Campbell jutus “No Strings” (uduse pretensioonikuse ämbrisse astudes) ning ilmselt ka “The Handover’is” Michael Marshall Smith, kuigi tema mõjutab rohkem vihjete ja atmosfääriga.
Suhteliselt hästi meeldisid ka McAuley tondijutt “Bone Orchards”, Kathryn Ptaceki “The Grotto” (“eksootiline paik” - itaalia ja etruskite elustuvad jumalad); Geoffrey Warburtoni feministlik tondijutt“Merry Roderick”; Terry Lamsley “Climbing Down from Heaven” (tüüpskeemid “minu uus kummaline naaber” pluss “täideminev unenägu”); ja Kim Newmani vampiirilood.
Oli keskmiselt külmaks jätvat kraami ja täielikke pettumusi - ähmalist ulmast soga (Campbell, Ligotti, Koja, Sinclair, Fowler) ning muidugi ei saanud Jones teisiti, kui pidi sisse võtma ka ühe mitteulme. Sedapuhku kahjuks korüfee Etchisonilt. Huvitav on ka fakt, et enamus lugusid on ilmunud temaatilistes antoloogiates, autorikogumikes või small press ajakirjades. Tunnustatud zhurnaalidest pole Jones materjali leidnud. Mõningase 2000.aasta “Asimovs” lugemise kogemusega julgeks aga öelda, et üht-teist oleks sealtki leidnud. No aga Jonesi kiindumus sõprade-semude inglaste ning originaalitseva iluõudusde vastu on ju ka teada. Üldiselt tasub lugeda.